The End...

Möödas on 14 päeva sellest kui tagasi koju jõudsin. See kaks nädalat on olnud piisav selleks, et oma mõtteid koondada ja teha omi järeldusi möödunud kuust Pakistanis.
Siinkohal ei taha ma laskuda detailidesse ja väga sügavale oma mõtetesse ja tunnetesse, mis see missioon minus on tekitanud ja mida andnud. Jätan need enda teada! ;)

Seal olles tutvusin ma paljude huvitavate inimestega. Kellega sain rohkem sõbraks, kellega vähem, kuid neid inimesi oleks mul kindlasti hea meel näha veel kunagi kuskil missioonidel või siis mõnes muus olukorras. Kindlasti andis see missioon mulle juurde palju enesekindlust, oskusi, teadmisi, avardas silmaringi ning sain juurde uusi ja häid tutvusi. Kindlasti rikastas see missioon mind ka hingetasandilt ja seda vaid positiivselt.

Arvan, et kui sellises riigis/piirkonnas olla, siis võiks antud kultuuri kohta ka vähe rohkem teada. Seda ma seal ka tegin. Seal olles püüdsin mõista kohalikke. Uurisin nende kultuuri kohta, pärisin nende kommete ja reeglite kohta ning väheke tundsin huvi ka islamiusu vastu. See kõik rikastas minu teadmiste pagasit ja minu eelarvamused islamiusu ja moslemite vastu muutus 180 kraadi. Ma olen tänulik selle eest!

Nagu mulle juba enne sinna minekut öeldi, siis missioonid jätavad suure jälje - sõltuvuse. Jah...ja nii ongi! Hõõrun vaikselt käsi ja jalgki kraabib maapinda, et saaks vaid kuhugi taas minna. Ükspuha siis kuhu ja millisele missioonile. Muidugi loodaks saada kuhugi demineerimisalasele missile, kuid eks näis.....iga asi, omal ajal.

Kokkuvõttes tahaksin öelda, et mul on väga hea meel, et ma sinna missioonile üldse sain. Mul oli seal meeletult tore olla, nautisin igat oma hetke seal. Thats for sure! Kahju, et see vaid nii vähe aega kestis....(oleks võinud kauem olla).
Samuti on äärmiselt tore teada, et minu tegemistel hoidis pidevalt peal päris arvestatav hulk inimesi ning nende tagasiside mulle on olnud vaid väga positiivne! Kes on öelnud, et ma võiksin sellest raamatu kirjuta, kes ütles, et võiksin hoopiski kirjanikuks hakata jms. Arvan siiski, et jäägu see jutt siin siiski blogiks ja  VÕIB-OLLA juhtub sellega ka midagi muud tulevikus, kuid kirjanikuks ma ei saa ja ei kaalugi seda.

Tänud kõigile!

- THE END - 

and now some pics:

Grazy IHP team :))

tuletõrje - piiskagi vett ja varustust! :/

Knüüt knüüt.....a chef!

Kurikuulsad sinised veepaagid ja uus
toruühendus.

lõbus raffas :D

veel lõbusam raffas :D

_______

If you can read this, then you do not need a glasses! ;)

____________

Flight to home....

D-Day +33


Kell 0330 äratus, misjärel kiire dušš...riided selga ning alla check outi tegema. Kell 0400 oli buss hotelli ees täpselt nii nagu kokku lepitud sai.

Enne lennujaama territooriumile sisenemist bussiga tuli läbi sõita ka turvakontrollist, kus siis üks härra laigulises astus bussi ning küsis minult...."Where are you going?"...pikemalt mõtlemata vastasin..."...to airport!" daaa....milline loll küsib, et kuhu ma lähen kui ma juba siin turvakontrollis olen :D:D:D Olgu...ma sain küll aru, et ta tahtis teada kuhu ma lendan, kuid küsinud siis sedasi...mina aga vastasin talle ausalt, et lähen lennukasse.

Check in-is avastasin, et minu reisikott, mis lennukisse alla läheb on 21,3 kg raske (kuigi kohvrist puudusid 3 suurt filtrit, mis ma Pakistani sõites kaasas vedasin ja siis oli koti kaaluks 18 kg) .... lisaks paluti mul oma seljakott kaalule panna ja selgus tõsiasi, et minu seljakott olevat nende arvates liiga raske. Mis moodi?! Tulin ju täpselt selle sama seljakotisisuga....läpakas, kaamera, juhtmete ja el.tarvikute kott ja natuke muud pudipadi. Thats it! "Ei ei...nemad ikka ei saa lasta mul selle kotiga lennukisse minna ja pean miskit suurde kotti panema"....hmm...no mida mul sealt võtta on...olgu...juhtmed ja muu el.sodi. Las minna!
Piletid käes suund turvakontrolli......kus arvati õigeks minult ära võtta välgumihkel, mis mul kogu selle aja oli reisil kaasas olnud ja kaasa arvatud reisil Pakistani. Siis ei huvitanud mitte kedagi see sinine välkar. Aga noooo juuu siis nüüüüüüd olid asjaolud muutunud ja välgumihkel tuli ära anda. Ma küll kindlalt ei tea, kas see tegelikult üldse on lubatud lennukisse võtta või mitte....(kontrollisin just: sõnagi pole öeldud, et tulemasinat ühes võtta ei tohi, küll aga on keelatud lennuki pardale võtta kaasa tulemasina süütevedelikku). Igal juhul...selle taadiga seal kontrollis ma vaidlema ei hakanud, sest asi pole seda väärt ja pealegi...ta tegi ju oma tööd. Au ja kiitus talle! ;) Saigi omale uue välkari! ;)

Esimene lend Karachi - Doha (ca 2 tundi ja 40 mintsa) möödus mul magades....vähemalt tegin nägu, et magan, sest meeletu väss oli peal, kuid väga magada ei suutnud. Uimerdasin niisama.

Teine lend Doha - Copenhagen (ca 7 tundi) oli mulle pooleldi uimerdades, filmi vaadates ja musa kuulates. Ei mitte mingeid seiklusi lennuki pardal. Ootasin ju kojulendu ja ei viitsinud väga taielda seal enam.....

Copenhagenis pidin välja võtma oma pagasi ja tegema uue check in-i kodulennule.
Ootasin oma pagasit siis lindi ääres...ja mida ei tule...ei tule minu pagasit....kadunud? seikleb kuskil Aasias? .... ja samas tiksub kell juba  selle aja poole, kus peaksin juba uut check in-i tegema. Tunnistan, et väike ärevuse-uss tuli sisse, kuid samas mõtlesin, et tühja kah...kui kadunud, siis kadunud...saan selle ju hiljem kätte ikkagist kui kõik hästi läheb. Ja viimaks...ta tuli....see oligi juba suht napikas....haarasin kohvri ja kiiruga check in-i.
Pardakaart käes lonkisin vaikselt siis pool maailma taas läbi, et jõuda õigesse väravasse. Uhhh.....ja Estonian Air-i logo paistabki lennukilt, mis ootab reisijaid....mmm.....nii tore ja hea oli viimaks näha meie enda "Sinilindu" (kuigi lennuk oli valge :) aga olgu siis...."Valgelindu" siis).
Istusin siis ootele ja juba ilmuski ei kuskilt välja üks väga tuttav nägu, kes kandis EA vormi....Triinu?! Tsaukaaaa.......eh...sina siis tänase lennu peal? Milline üllatus! Nii tore.... Samas näen Triinu silmis kavalat pilku, mispeale ta selle saladuse ka paljastas...."Elina käskis tervitada sind Vova ja ootab sind pardal!"....haaaa......"Aii...Elina va salakaval....ei rääkinud ja ei maininud mulle midagi, et ta selle lennu sai!...tahtis üllatust teha"....super!
Pardale minek.....ja seal ta siis on...Elina....."milline rõõm on sind näha.....miljon triljon aastat pole näinud ja nüüd sina siin...va šhuurik"..... üks mega suur kallistus ja võisin võtta koha sisse oma istmes ;) Elina üllatus mulle läks korda....ja see tal plaanis oligi, et ta mulle ei maini, et selle lennu sai ja mind isiklikult kodumaale tuua saab.
Minu kodulend oli super......parimat "Flight to home-i" ei oska tahtagi. Elina miljonitele küsimustele vastuste andmine ja lobisemine tegid lennu eriti kiireks ja juba puutusidki lennuki rattad Eesti Vabariigi pinnast.

Olin kodumaa pinnal!

Väravas vastas oli mulle järgmine üllatus.....mmmmm......niiii mõnus!!!! Nii hea on näha kalleid inimesi........Kallidmusidpaid!!!!!!!!

Veel oli jäänud välja võtta oma pagas ning siis võis rahumeeli öelda...et olen kodus. Aga pagasit ei tule ja ei tule....ja ei tulnudki :D Hahahaaaa....ei ole võimalik!? Viimane lend ja sellega suudetakse pagas kuhugi maha jätta või mõnda teise riiki saata. Suundusin siis oma suure küsimusega, "et kus minu pagas nüüd läinud on" vastavasse kontorisse ja sealt öeldi mulle, et "teie pagas on endiselt Copenhagenis ja tuleb järgmise lennuga kohale!"....ok....5 tunni pärast siis. Mulle sobib! Las ta siis tuleb.

Astusime siis õue ja sealt tuli järgmine üllatus :D Hanna ja Ander tulevevad mulle külje pealt kõrvale....."Mis asja?...te nagu Inglismaal ei peaks olema?" eheee.....ei...nad ei ole ja neil ei olnudki plaanis minna...nad tulid mulle lennukasse vastu. (eelmisel nädalal üritas Hanna minu käest ümber nurga välja peilida, et kuna ma tulen ja millise lennuga jne...et nad saaksidki mulle vastu tulla. Ise ta muidugi mainis, et pakivad asju, et sõidavad mõne tunni pärast Londonisse, kuid see oli kõik salakaval plaan).
Awwww......nii lahe ja armas! Tähh teile Hanna ja Ander. Parimad olete!
Nende plaan oli siis järgmine, et võiksime minna kuhugi õhtust sööma ja mis sai meil selle vastu olla?! Midagi! Ja nii ma parimatega koos õhtut koos veetsingi ja meil oli tõesti lõbus ning tore.
Tänan Kallikesed, kes te mul olemas olete ja mulle selle koju jõudmise nii lahedaks ja mõnusaks tegite! Tähh!!!!!

.....ja MA OLEN NÜÜD KODUS!!!!!!!!!!! jeppiiiiii............

(PS! Kallid lugejad.....selle postitusega võib minu antud blogi nö lõppenuks pidada, kuid samas on oodata siia juurde mõningaid pilte ning püüan teha ka ühe kokkuvõtva jutukese, et blogile nö ametlikult punkt panna). 


STAY TUNED.....

Import. Coffee......

D-Day +32 

Minu viimane pool päeva laagris (esmaspäeval....day 31) möödus mul oma asjade pakkimisega....inimestega hüvasti jätmisega ning end nö vaimselt valmis seadistamisega, et NÜÜD ma siis lähengi ära. Kurb oli! Eriti kurb oli hüvasti jätta kohalike töölistega, sest neid inimesi ma enam kunagi ei näe. Kohalikud koristajad olid samuti kurvad ja esitasid ikka ja jälle küsimuse, et miks ma ikka pean minema...kas ma ei saaks jääda kauemaks jne jne. Oli tunda, et minu seal olek, kuu aega, on neile väga korda läinud ja nad kohe kuidagi ei soovinud, et ma ära lähen. Nende pilkudest, käitumisest ja olemisest võid tunda ja märgata kurbust.

 – Ütlesin neile kõigile midagi ilusat ja tänasin neid südamest tehtud töö eest laagris ja mainisin, et nad on ühed tähtsamad inimesed siin laagris ja nad teevad väga väga head tööd ja ärgu nad kunagi kaotagu LOOTUST!

Mina koos koristajatega
Vasakult püsti: Ghulam Shabir, Ghulam Asghar, Rehmat Ullah, mina,
Chandan Kumar, Hamid Khan, Sarfaras Nawas, D-uniti Taku (nime ei tea), Hari Chend.
Vasakult kükitavad: Shaled, Abid Ali ja D-uniti pealik Tiku (nime ei tea)

Kui olin lõunasöögi lõpetanud....siis oligi aeg lennujaama poole liikuma hakata. Tee peal tegin väikse peatuse ka WFT Warehouse´is, kus jätsin hüvasti Aiedah ja Mike-iga.

Lend väljus õigeaegselt – ju siis A l l a h oli mulle armuline täna ;) ja tiba üle tunni kestev lend läks kiiresti – musa kuulates ja omi mõtteid mõlgutades.

Karachi lennujaamas oli mind ees ootamas Ramada hotelli buss, mis mind ilusasti kohe hotelli sõidutas. Hotelli territooriumile sisenedes pidime läbima bussiga turvakontrolli, kus tavaliseks kujunenud peegliga auto alla vaatamise asemel kasutati hoopis, eesti meediaski kunagi kõmuainet tekitanud „võlukepike“ e „Sniffeksit“! Kui nägin, et turvamees sellega bussist mööda kõndis, siis naersin endamisi ja ei suutnud uskuda, et seda asja siin kasutatakse ning minule oli selle vidina nägemine siin kui kummaline äratundmisrõõm. (Täpsemalt seletama ma ei hakka, mis riistapuuga tegemist on.)

Hotell siis....Ramada Plaza Karachi. 

Pilte panema ei hakka, vaatate ise kodulehelt ;)

Aga hotelli ukse peal võttis mind vastu hmmm....bellboy, kes siis küsis kohe, et kas mina olen Vova?....saanud sellele jaatava vastuse...ütles, et minu sõber Ingo palus tal minu eest siin hoolitseda. Väga vahva....super!

Check in tehtud....misjärel kobisin oma tuppa. Oiii...voodi....telekas....dušš....vann.....lahe! Kuu aega pole ju telekat näinud...ja veel vähem mugavat suurt voodit :P

Esimese asjana palusin oma uuelt sõbralt, et kas oleks võimalik saada kuskilt klaviatuuri minu läpakale....ei läinud kaua kui see mulle ka toodi. Milline teenindus! Mida iganes ma soovin...mulle tuuakse ja sebitaks :D nii minu uus sõber mulle ütles. Hotelli slogan ütleb isegi: "Everything you need....leave the rest to us!"

Esimese asjana dušš....teisena kiire neti külastus.....siis telekas.....ja õhtusöök. Mmm....mis lambapraad!? OuMyGod.....tglt kaa...mõnusatl spicy....grillitud otse tulel ja kastmed kõrvale....supeeeer! Lisaks üks õlu, mis arve pealt pärast lugedes osutus „import.Coffee“-ks aga juu see siis neil sedasi käib...alkot ei märgita arvel. Kummaline, aga savi sellega....peaasi, et kogu õhtusööma supper oli!

Õhtu hotellitoas möödus väga kiiresti...lobisesin inimestega ja siis tuli uneaeg.

Teisipäev....day 32

Magasin esimest korda kuu aja jooksul kuni poole üheteistkümneni hommikul. Milline uni?! Ah kui hea oli! Dušš ning hommikusööki tsekkima kuskilt.....eh...jõudsin suht napilt hotelli restosse, kus põhimõtteliselt juba koristati hommikusöögi asju....kuid ma jõudsin ilusasti.

Päeva plaanisin täiesti niisama vedeleda....mitte midagi teha...isegi mitte linna peale minna, kuigi see plaan oli mul täitsa olemas ja valmis ellu rakendama, kuid ei....passin tühja ja naudin hotellielu ;)

Pool ööd saan veel siin olla, sest kolmapäeva hommikul enne kella kuut hommikul pean juba lennujaamas olema ja sõit Euroopa poole võibki alata. Jeeeee!!!!!!!!!!! Kodumaa igatsust ei olegi....kuid on inimeste igatsus! Ootan juba väga koju jõudmist ;)

Time to say goodbye.....

D-Day +30


Pühapäev....minu viimane täispikk päev siin. Algas see tõsise unesusega, kuid sööma pidi ju minema. Viimased pannakad siin :(

Kogu ülejäänud päeva ma ei teinud mitte midagi peale selle, et istusin arvuti taga ja õues päikese käes ja mõlgutasin oma mõtteid....mõtlesin oldule, tehtule ja nähtule. Mnjaaa.... palju mõtteid! Ilusaid, lõbusaid ja kurbi.
Kokkuvõttes võib kogu seda siin veedetud aega pidada väga väga positiivseks kogemuseks igas mõttes.
Ma ei oskagi veel kogu seda kompotti oma peas sõnadesse panna.....aga kui ma selleni jõuan kunagi, siis panen selle ka kirja.

Homme jääb üle vaid asjade pakkimene ja tulebki minna. Tuleb jätta hüvasti selle laagriga ning inimestega. Halvad mälestused pakkida oma mälu sahtlitesse, et neid aeg-ajalt taas välja võtta ja analüüsida - neist rääkides ja jagades teistega. Tore oli siin....isegi nii tore, et kurb on ära minna. See näitabki seda, et võtsin sellest ajast siin 100% ja kõik tehtu, oldu ning kogetu on asja ette läinud. Kodus on aga asjad teisiti...seda igas mõttes...seega ootan ka koju jõudmist juba...väga!! ;)

Enne Pakistani tolmu jalge alt pühin ja päris kodu poole hakkan lendama, veedan kaks ööd veel Karachis, kus saan mõnusasti hotellis lebotada ;)

Kodu igal juhul ootab mind.....tean seda!

laagrisse jääb märk maha ka Tallinnast! (4733 km)

THANK YOU ALL GUYS!!! 

GOOD BYE SUKKUR, PAKISTAN!!

PS! (Loodan, et saan Karachis olles kasutada mõnda teist arvutit oma jututeemade jätkamiseks, sest minu enda läpakal ju klaver pekkis. Aga eks näis......annan endast parima. Vähemalt kriban paberile edasi...koju jõudes jõuab kogu asi netti.)

Photos....

Mõned pildid:

chef Knut

mina katsetan Luxury Crapperit ;))

koristajad teevad ka lisaks koristamisele muud tööd ;)

mina koos D-unitiga (Tiku ja Taku)

pizza day

no comments!

madam Grace

Oma uue rattaga proovisõidul :)

Aiedah ja Mike NR.6-s

endine Chef koos kogu köögi meeskonnaga

esimene dušš veepumbast :D

sünnatordi küünalde (2 tk) puhumine

Ingo koju saatmine

Farewell.....

D-Day +29


Kui reede öösel vastu laupäeva oli mul tegemist magama jäämisega, siis lootsin ise veel südamest, et öösel rohkem ärkama ei pea vihma pärast. Ja ei ärganudki....kuid vihmamees tuli öösel tagasi ja õnnistas meid veel vihma märjukesega ;)

Hommikul tuli tegelema hakata vihmakahjustuste likvideerimisega. Miks üldse vesi telgikatustele tekib...seepärast, et telgid ise on viilkatusega ja sinna vesi ei jää. Vesi jääb aga telkide nö külgedel olevatele horisontaalsetele päiksevarjudele ja sinna jääb seda palju. Suured veekotid tekivad sinna ja kui neid regulaarselt vihmasaju ajal ei tühjenda, siis muutub see mass nii raskeks, et võib lõhkuma hakata jne.
Hommikul siis tegelesime selle tööga...paaris kohas tuli horisontaalkatuste metallpostid uuesti püsti tõsta...ära pingutada jne. Terve hommikupoolik kulus selle korralageduse likvideerimiseks.

Peale lõunat andsin nö ohjad täielikult üle uuele camp technician-ile ja ise hakkasin nautima viimaseid hetki siin laagris. Ei teinudki mitte midagi....lebotasin niisama ja aitasin mõningates asjades veel uud tehnikut, kuid põhimõtteliselt on tema nüüd vastutav.

Õhtul see lubatud pidu. Hmm....vägev! Seda ei saa väga seletada, mis toimus, sest see oli tõeliselt fun.
Algas see siis suure grillpeoga, kus pakuti loomaliha, kana ja lamba ribisid....mmm....nämm. Pidu jätkus siis jõusaali jaoks planeeritud telgis, kus oli kohale tulnud kohalik ansambel, kes ei hoidnud ühtegi detsibelli tagasi ja pani rahva üsna kiiresti puusi nõksutama ja tantsima. Rahvas kaifis ja fännas kogu pidu täiel rinnal. Oli tunda, et rahvale oli midagi sellist hädasti vaja....ennast lõdvaks lasta....tantsida, tunda end hästi, lobiseda ja nautida kogu seltskonda. Kuna laagrist lahkun mina ja üks väga tore neiu Aiedah, siis pidime ka nö oma viimased kõned pidama, kus siis tänasime kõiki ette-taha ja lubasime, et näeme kindlasti kuskil tulevikus veel. Kurbus tuli hinge, sest kõik need inimesed siin on väga toredad ja paljudega saime päris headeks tuttavateks ja kahju on nendega hüvasti jätta. Ja tundub, et ka kõigil teistel on kurb meel, et me lahkume.....mõned isegi ütlesid, et ma ei saa ära minna....lihtsalt ei saa ja kõik :D Cheers Friends!!!! I'm gonna miss you all!!!
Aga pidu jätkus täiega...bänd küll lõpetas, kuid ega me siis niisama tühja ei passinud seal. Aiedah tõi kohale oma läpaka, ühendasime selle võimendusega ja pidu jätkus! ;) Rahvas oli totaalselt grazy! - seda muidugi kõige paremas tähenduses. Mingi hetk võtsime kätte bändi trummid ja hakkasime nendega muusikale rütmi kaasa taguma, mis oli maru koomiline tegevus. Nagu juba eespool mainisin, siis seda pidu ei anna kuidagi siin sõnadega seletada, et mida seal täpselt tehti ja kuidas oli....seda pidanuks ise nägema ja kohal olema. Aga selline farewell party oli väga vahva! Tänud kõigile!

ansambel

mingi osa pidulistest ja bändiliikmed (koju minejad siis rahva keskel -Aiedah on roosa rätikuga)

mina ja Aiedah

I'm singing in the rain.....

D-Day +28


Minu aeg siin laagris hakkab kohe kohe läbi saama. Olen end häälestamas "return to home" faasi, mis on igati tavaline nähtus. Kuna ka uus Camp Tech. on siin ja kõik sujub, siis võib end vähehaaval välja lülitama hakata. See muidugi ei tähenda, et ma enam midagi ei tee....ei ei...teen ja olen olemas, kuid häälestus on juba vähe teine.
Seepärast võtsin reedese päeva suhteliselt rahulikult.Tegelikult ei olnud teha ka suurt midagi....lihtsalt mõningad üksikud asjad ja nii see päev õhtusse veereski.

Päev oli taas ilus ja soe...päike paistis, kuid õhtul.....ma ei saa aru...kust see äikeseilm meieni jõudis?! Mitte ükski ilmateade seda ei öelnud ja ei näidanud. See lihtsalt tuli....paugutas...välgutas ja kallas nagu pangest. Väljas oli nagu veesein kõikjal. Nii palju siis enamvähem kuivanud laagrist. Sellest oli saanud taas täielik porimülgas ja vihma aina tuli ja tuli....ja sedasi tund-poolteist...valget vett! Tuli hakata taas veepäästega tegelema, mis oli tegelikult päris koomiline ja nalja sai palju. Kuna liikusin ringi koos meie uue norrakast kokaga, siis see mees juba oskab pulli teha :) Laulsime valjusti siis igasugu laule alustates "I'm singing in the rain" ja lõpetades "Mr. Loba loba"-ga. Kuna meil olid käes ka harjad, millega telgikatuseid kergitada, siis keerutasime neid nagu vihmavarje ja kõndisime vihma käes ja tegime nö tööd :D See oli päris äge ja pull ning seda on kirjeldada väga raske. Aga väike videonäide teile siia.....siis ehk suudate ettekujutada, mida meie tegime :D midagi sarnast :D

Otse vihma käest liikusime edasi NR.6-e. Seal käis juba pidu täie hooga ja meid just oodatigi. Külmikust mõned külmad ja olime teistega ühel lainel ;) Seltskond seal oli tore nagu alati...nalja sai nii, et kõhulihased on veel tänagi haiged.....aga see vist on ka sellest, et ma ei ole miljon aastat oma kõhulihaseid treeninud :D
Kahjuks me seal kaua ei saanud olla, sest pidasime õigeks siiski magama minna, sest mine tea...äkki kavatseb vihmamees tagasi tulla ja öö läbi meid vihmaga õnnistada. Uneplaan oli küll hea plaan, kuid ei...und ei tulnud, sest peas olid ühed mõtted, mis ei lasknud magama jääda. Mõtted olid ilusad ja seepärast ma neid ei süüdistagi, kuid ikkagi......teisel katsel uinuda see mul õnnestus.

Laupäeva õhtul on meil plaanis avalik pidu kogu laagristaffi jaoks....

Eks siis näha ole, mis sellest peost kujuneb. Põhjus, miks see pidu korraldatakse on see, et järgmisel nädalal lahkuvad laagrist päris palju inimesi (ka mina) ja siis mõeldi, et võiks nö sellise lahkumispeo teha. ;)

Tiku & Co....

D-Day +27


Käes neljapäev....ja minu arvates võib kolmapäeva täiesti maha kanda...terve päeva! Mitte muffigi ei teinud, ei toimunud...."Too much rain over the Paradise" sobiks kolmapäeva kirjeldavaks pealkirjaks.

Vihma hakkas sadama kolmapäeva hommikul kella kolme paiku öösel. Isegi enne seda, sest ärkasime oma meeskonnaga kella kolmest, et telke veemassiividest päästa, kuid selleks ajaks oli ikka juba täiesti korralikult kallanud. Äratus kell 3.....ja kell 4 taas magama lootuses, et enne hommikusööki ärkama ei pea...õnneks ka ei pidanud, kuid enne hommikueinet käisime siis kogu ringi laagripeal ära. Ja nii see kestis terve päeva - vihmasadu...meie ring...vihmasadu...meie ring jne jne. Muidu ei oleks vihmal häda midagi...aga siin....siin muutub kõik parajaks mudamülkaks tänu sellele. Meil on siin küll killustikuga tehtud rajad ja teed, kuid peame käima ka mujal kui aint tee peal.......muddy! 
Kuid mulle siiski meenub, et meil oli päeval ka aeg, kus päike paistis, kuid seda oli vaid paariks tunniks. Selle aja said meie uued kohalikud töölised Tiku ja Taku (mina nimetan neid sedasi) telgi kola pesta. Juhendasin neid alguses, et mis ja kuidas ning et mis kuhu jne jne. Poisid olid väga vahvad ja tegid väga head tööd, kuid paraku ilm ei soosinud väga seda tööd ja pidime nad koju ära saatma.


Neljapäeva hommikul ärkasin vihmasaju peale......mis mõttes!!!!!!!!!!!????? Ei ole võimalik, et ikka veel sajab....ja neljapäev tuleb ka vihmane. Däääm! Õnneks see sadu ei olnud suur...st tihe...ja telkide puhastamine veest ei olnud väga oluline, kuid siiski...ilm oli pilves ja vingus nagu minagi tollel hommikul :D
Aga Tiku ja Taku olid kell 8 taas platsis ja ootasid tööd....hmm....telegi kola pesta ei saa....aga ok...meil on muudki teha...osade telkide juures parajad mudamülkad...sinna oleks kruusa vaja vedada. :) eh...sounds like a good job for them! ;)
Tiku küll kaebas veidi Taku peale, et Taku ei ole väga tore töötaja, sest pidevalt püüab puhata ja pause teha jne jne. Ühesõnaga....Taku viilib pidevalt Tikku ;)) Rääkisin siis Takuga, et see ei ole hea...tööd tuleb teha ja koos käite teepausidel ja mitte nii tihti. Tiku lõikas sealt ka oma kasu..sest temal on ajud...ja võttis "Tiku & Co" juhtimise enda kanda....hea oli vaadata, kuidas Tiku kamandas ja juhendas kuidas ja mida...ning Taku rügas tööd. Asi toimis! ;)

Peale lõunat oli meil plaan minna linna. Minul sedapuhku siis viimane visiit Sukkuri linna. :( Aga kuna viimane, siis pidin rituaale järgima ja minema juuksurisse ja laskma seal ka habet ajada ning boonusena.....Shaker! :D
See kogu juuste, habeme ja shakeri asi oli minule tõsine elamus. Juuste lõikuse kohapealt olin veidike ettevaatlik või siis eelarvamusega, kuid wauuu....super töö! Ja siis võeti välja habemeajamisnuga....ehmatasin korra isegi ära....kuid samas teadsin, et nad hakkavad seda kasutama. Egas midagi...pea peatoesse...silm kinni ja operatsioon võis alata. Töö kiire ja korralik....ei ühtki sisselõiget ega midagi....ja kogu selle aja sain olla omas mullis...sain mõelda sellele, mis mul niigi pidevalt peas on ja nautisin kogu seda protseduuri. See oli hea! Ja peale seda oli aega shakeriks :D Imelik vibreeriv aparaat, mille juuksur oma käe külge kinnitab ja siis selle vibreeriva käega nö masseerib. Urrrrrr.......pea...nägu...kael...õlad...käed.....selg.....supeer! Eelistan siiski tavalist massaaži ja koju jõudes maandun ka kohe seal ;) Igatsen ja vajan!

Peale seda kogu paketti...mis maksis mulle 350 kohalikku raha...olin veel nagu hõljumas kuskil...sest olin suht läbi sheigitud :) Aga egas midagi...tagasi meie kurikuulsasse poodi, kus ootas meid Coca-Cola ja meeldiv seltskond. Ootasime mõningaid asju veel ja tee tagasi laagrisse.

Ja nii need kaks päeva möödusidki....ei midagi erilist....tavalised päevad. Ja kolmapäeva võib ikkagi maha kanda! :D

One man down...

D-Day +25


Mis siis eile (esmaspäeval...day 24) head ning põnevat oli? Nagu lubatud, siis alustasime oma siniste veepaakide torutöödega ja ei läinudki meil kuigi kaua sellega, sest plaan oli juba korduvalt peast läbi käinud ja ootas vaid oma õiget aega. See aeg oligi esmaspäeva hommik. Tehtud! Kiiresti ja korralikult....no more leaking! ;)

Peale seda tähtsat tööd mõtlesime, et ok...kui meil on punkrites olemas joogivesi ja muu vajalik, siis seal peaks olema ka ju nö häda kergendamise koht, sest mine tea kaua seal istuma peab ja kuna keegi appi tuleb. Right?! Targad kohalikud härrad, kes meie turvalisust tagavad ütlevad, et Rangerid tulevad kiiresti ja maksimum aeg seal all...hmm...2 tundi. Anyway...mingi koht ju peaks seal ikkagi olema...ei saa ju keset punkrit maha kükitada või siis meeshärrad punkri seinale lasta...või veel hullem kui nr 2 on tulemas :D - mis siis saab? :)) ok...too much information...I see!
Pidime midagi väga lihtsat ja samas toimivat välja mõtlema. Köis, kile, prügikast (selline kitsas ja samas kandiline...just paras kõrgus kus peal kaksiratsi istuda ja siis....hmmm...ennast kergendada). Mõeldud sai siis nii nõrgema sugupoole kui ka meessugu peale. Seega...ei mingit diskrimineerimist....kõik võrdsed...vähemasti seal all punkris ;) Kokkuvõttes sai asjast päris hea asi....nimeks tal "Luxury crapper" ;) Nüüd on siis kahes punkris olemas privaatne nurgake...kile-kaardinad ees...tee seal siis mida iganes tahad...palvetad, nutad või kergendad ennast. Seal oled sa üksi ;) Otseloomulikult sai punkreid veel veidi tuunitud ja sinna said seinale ka taskulambid, et kui peaks elekter kaduma (mis minu isiklust vaatevinklist võiks just olla pahade kavatsustega inimeste esimene sihtmärk - generaatorid?), siis on midagigi, mis valgust näitab, et keegi kellelegi peale ei astuks või veel hullemat. No mine tea, mida inimesed pimedas tegema võivad hakata...you know! ;) Olgu...punkrid tuunitud...torud parandatud....ja rohkem nagu ei olegi midagi teha. Hehh...ja ega ei olnudki. See kogu eelpool mainitu võttiski pea terve tööpäeva ja viimased tunnid me lihtsalt olime nö valvel kui peaks meie abi keegi vajama. :P

Selline see esmaspäev siis oligi...päev, mis alustas minu viimase nädala siin.

Räägime siis teisipäevast (day 25) kah miskit.....

Ee...või siiski mitte?? Kindlasti kõik ootasid, et kuidas see päev siis mul tegelikult läks...ikkagi minu sünnipäev ja väikestviisi juubel ka veel tagatipuks. Noh...mis ta läks....nagu lugesite...töiselt ;) Olles aus, siis ma olengi oma sünnipäevadel tavaliselt selline tagasihoidlik...hoian madalat profiili jne jne. Lootsin terve päeva, et keegi jumala eest mingit elu supraisi mulle siin laagris ei teeks ja nii see päev läkski....minu lootused olid peaaegu et täitunud....kui jõudis kätte meie IHP meeskonna privaat briifing. Astudes meie nö tsooni...kargasid teised tiimikaaslased püsti ning kukkusid mulle sünnipäevalaulu laulma....ja laual oli veel lisaks tort (uue koka kätetöö) ja kohvi jne. Ok....nad suutsid mind üllatada...tõsiselt....tegelikult ma kartsin, et midagi juhtub raudselt õhtuse sööma ajal, sest tavaliselt on meil seal kombeks siis kogu rahva ees pidupäeva või laagrist lahkumise puhul tort või kook anda jne. Aga nad tegid seda enne söömat ja meie enda tiimi keskel, mis oli isegi kõige parem lahendus. Tänud neile!

Vasakult: uus camp tech. Kristian, uus chef Knut, mina, meedik Kaj ja
elektroonik Ingo

Vot nii...saite nüüd ka midagigi minu sünnipäevast. Aga oot...see pole veel tegelikult kõik. Hommikul sain kõne teisest maailma otsast Argentiinast ja see oli superlux ja ilus kui ka armas õnnitluskõne, olenemata isegi sellest, et ühendus ei olnud just kõige parem, aga olulise sain ma kätte. Tähh!
Lisaks sain rõõmustava sõnumi oma ühelt väga väga healt sõbralt, kes teatas, et nende perre on sündinud imearmas neiu - vot see oli väga lahe sünnipäevakink minule ja muidugi ka nende perele ennekõike. Palju õnne teile Panneli perekond! ;)
Ja õhtul....hellasid mulle veel kaks minu üli head sõpra, kes mulle koos õnne soovisid...mmm kui lahe! Tänud ka teile perek. Ild! ;)
Tore on saada lähedastelt ja kallitelt inimestelt kõnesid või õnnitlusi kui oled kodust kaugle ära. Tänud tegelikult kõigile, kes mind ükspuha mis moel meeles pidasid! ;) TÄNAN!

Nüüd aga teisipäeva (day 25) juurde tagasi.....

Hommikul selgus, et üks meie meestest on rivist väljas, st "one men down"....minu uus asendaja. Tuli välja, et kutil on palavik ja tema kohustus on täna voodis püsida ja end ravida. Arvatavasti on tal külmetus või miskit sellist, sest juba siia jõudes oli ta nohune ja mitte just kõige parema tervise juures. 

Olin taas üksi....;) aga see ei takistanud mind töötamast. Täna võtsin kätte ja hakkasin duššikabiinide torustikke puhastama ja võtsin lahti ka veepumbad. Oi oi oi, mis sodi seal sees oli....ime pole, et vesi ära ei voola ja pump korralikult ei tööta. Vjhuuuuuuu......it was disgusting - kuid keegi peab seda tegema ja selleks olengi siin mina. Seda tööd tegin rahulikult....venitasin sellega päeva õhtusse kui nii võib öelda. Homseks jäi veel kaks kabiini ja üks pump. ;) 

Ja selline üksluine päev oli minu teisipäev....siin on jäänud mul veel olla 5 päeva. 

INSHALLAH....

D-Day +23


Käes pühapäev. Loodetavasti on see rahulikum kui eelmine. Lootus on....

Hommikusöögil olles ja mõnusasti pannakaid sisse ajades hakkas järsku köögis mängima valjusti see lugu:

Kohe kui lugu oli mängima hakanud kostus köögi tagumisest otsast lisaks veel vali hüüatus....iiihaaaaaaaa......täpselt nagu mõnest cowboy filmist....ehee..."A new chef is in the house!" - thats for sure! ;) Päris tore oli sellises meeleolus pannakaid süüa ja samal ajal swingida! ;)

Nagu eelmisel päeval plaanitud, siis pidime täna hommikul esimese asjana ette võtma siniste veepaakide torustiku vahetuse. Töötoast vajalikud torujupid ja toruvõtmed kaasas suundusime veepaakide juurde. Kohale jõudes avastasime, et keegi kurat on paagid taas vett täis lasknud. Dääääääääääääääääääääm! Mis mõttes nagu....
Ok....ühendasime pealetuleva veetoru lahti uuesti lahti, keerasime kraanile pimiku otsa ja jäime lootma, et keegi ei tule enam seda lahti keerama. Töö jääb taas järgmisesse päeva. "No problem in Pakistan"...nagu meile öelda meeldib :P Lisaks lahendasime uue tehnikuga WFP blokis olevate toiletite mure, kus põrandale koguneb vesi ja ära ei lähe. See käis kähku ja muret enam ei ole.....mure on neil homme hommikul, sest vett neil suure tõenäosusega nendes kabiinides homme hommikul ei ole. Tegin ka vastavad hoiatussildid nende käimlate ustele, et nad oleksid teadlikud sellest.
Lõuna paiku oli meil väike security briifing seoses meie käes olevate kuulivestide ja kiivritega. Lisaks käisime kõik koos punkrites ja tundsime end hästi ;)

Ülejäänud päev möödus väga rahulikult...nagu üks pühapäev olema peab. Rahulik, vaikne, täis puhkust ja lebotamist. Mina siis võtsin kätte ja täitsin blogis mõned lüngad ja toimetasin fotodega.

Meie tiimiliider ja kokk, kes pidid hommikul lahkuma seda ei teinud, sest nende hommikune lend tühistati ja nende järgmine lend pidi minema kell 2100....kuid ka see tühistati ja järgmine on neil plaanis kell 2330. Eks näis....kas see läheb neil õnneks või mitte. INSHALLAH! 


Ja selle nädala võibki nüüd ametlikult lõppenuks kuulutada, sest pühapäev on kohe kohe läbi...algamas uus ja samas minule viimane nädal.

Knock knock....

Augutäide vol.3


Laupäev....Day 22


Laupäev nagu laupäev ikka, kuid seekord oli minul päris tihe päev just arvuti taga. Meisterdasin meie lahkuvale kokale ja tiimipeale väikesed üllatused. Panin kokku kummalegi väikse fotokollaaži ja printisin need välja, et neile need õhtul pidulikult üle anda - "Some of the Best memories from Sukkur!" 


Lõuna paiku käisime ka minu uue asendajaga siniste veepaakide juures ja keerasime pealetuleva vee kraani kinni ja ühendasime lahti isegi toru, et keegi ei keeraks enam kraani. Lootuses muidugi, et saame pühapäeva hommikul mõnusasti toruvahetustöödega alustada.
Veidi enne kella nelja tuli kohalik töömees ja kurdab, et sinistest paakidest ei tule vett enam....hmm...kuidas ei tule....paagid olid ju lõuna paiku täis. Ok...lähen vaatan. Koputan paake käega ja krt...täis on ju....mida sa seletad, et vett ei ole....ronisin siis paakide otsa, et silmaga sisse vaadata ja oh seda imet...olidki tühjad :S:S:S vabandust vabandust....kuidas see küll juhtuda sai??? Koputamine võib olla petlik......tuleb ikka sisse ka vaadata :D No egas midagi....toru tagasi..kraan lahti ja vesi sisse......kuid palju seda sinna ei laskunud......endiselt oli plaanis tööd alustada pühapäeval.

Mitte midagi muud erku ei juhtunudki tollel laupäeval....õhtul istusin veel lõkke ääres ja ajasime niisama mula.

thats it!  ei midagi OHOHOOOD.... :P

Field trip.....

Augutäide vol.2


Reede....Day 21


Minu field tripi päev!

Kell 8 hommikul olime autode juurde valmis minema....kuid meie nö giidi ei olnud veel kuskil. Tegelikult ei olnud meil giidi....see, kellega me koos minema pidime on kohalik inimene, kes töötab WFP heaks ja käib nö külades inimesi küsitlemas jne. Selleks oli väga tore ja mõnusa jutuga Sabira. Viimaks Sabira ka jõudis...autosse ja trip võis alata. Pidime külastama kahte üleujutuses kannatada saanud külakest. Juba see informatsioon oli piisav selleks, et mõista, mis meid mees ootab. Ei midagi head. :(

Esmalt siis Sukkuri...UN büroo juurde, kus pidime ootama oma turvaeskorti, kuid mõne aja möödudes selgus, et võime julgelt ilma eskordita mööda suurt maanteed liikuma hakata. Suured teed pidavat politseist kaetud olema, kuna keegi oluline tegelane saabub linna jne...seega...safe to go!
Ilma politsei eskordita ei tohi siseneda üleujutuses kannatada saanud piirkonda, kuna seal liigub ringi palju nö hõime või gruppe, kes võivad ohtlikud olla. Aga mööda suurt teed alustasime siiski liikumist Shikar Pur'i suunas.
Shikar Pur on suure ajaloo taustaga linn ja seal on palju vaatamisväärsusi, kuid see ei olnud meie eesmärk....sõitsime läbi linna ja teisel pool linna tegime teeservas peatuse....jäime ootama oma eskorti, sest edasine tee on juba nö ohtlik tsoon.

poisid, kes jäid kurvalt meile järgi vaatama, kuna
me ei ostnud neil midagi....isegi kõige suuremate
pingutuste peale, mida poisid proovisid, et teenida
midagigi :(

Mõne aja möödudes eskort ka saabus ja sõit edasi võis jätkuda. Esimene külake, kuhu pidime minema oli Budho Buriro ja kui olime jõudnud  külakese lähedusse pidime uut politseieskorti ootama jääma. Viimaks jõudis ka see ja meid anti nö üle uue valve alla ja liikusime edasi külla.
Tegemist oli siis esimese külakesega (Budho Buriro), kus Sabiral oli vaja ära teha mõningad küsitlused. Külas elab 250 perekonda, mis omakorda teeb kokku ca 1750 inimest, sest perekonnas on ligikaudu 7 inimest.
Külake oli ujutusest räsitud ja toimus iseseisev taasehitus.....abi saavad inimesed vaid söögi näol ja kõik muu tuleb neil endil ära teha.
Põldudel oli näha valgeid laike, mis on tekkinud soolast, mis tuli koos mereveega ja jäi sinna. Suurem osa põldudest on kasutuskõlbmatud, kuid kohalikud püüavad ikka midagi seal kasvatada, et kuskiltki süüa saada. Sõiduteed olid tulvavee pärast kohati purunenud ja tuli autoga sõita alla põllule, et edasi liikuda.

taamal on näha rapsipõldu, mida kohalikud kasvatavad, et sellest õli teha

Budho Buriro

 Kui jõudsime külla, siis võttis vastu meid kohalik külavanem, kes väga sõbralikult meid edasi juhatas ja tutvustas meid kohalikele inimestele.

kohtumine kohalikega

näitasin pisikesele neiule tehtud pilti, sest nad ei ole mitte kunagi endast
tehtud pilti näinud ja oh seda rõõmu, mis lapse näole tekkis. Uskumatu.

kohalikud lapsed

Sel ajal kui Sabira oma küsitlusi tegi, siis meile näidati küla veevärki, mis on täiesti kohutav. Puurkaev on paar meetrit eemal kohast kus asub käimla ja  natuke eemal elavad ka loomad. Kogu käimla värk ja loomade väljaheited imbuvad maasse ja jõuab lõpuks veeni, mida inimesed kaevust pumpavad. Võtsime siiski kahest erinevast kohast kaasa ka veenäidud, et laagris teha analüüse.

Enne ära minekut näidati meile ka kohalikku kooli, kus käis parasjagu koolitund. Meie sisenedes oli lastel rõõm suur. Nad said näidata meile, mida nad oskavad ja nii mõnigi tõusis püsti ja luges meile ette inglise keeles tähestiku ja numbreid.

koolilapsed koolitunnis

Meie saabumine külla oli kohalikele inimestele suur asi. Meid võeti vastu väga hästi ja väga palju inimesi tuli uudistama ning käisid meiega kaasas kogu ringkäigu. Eriti agarad olid lapsed...kes alati ringi hüppasid ja jooksid ümber meie. 

Ringkäik tehtud...vajalikud küsitlused tehtud, võisime edasi liikuda järgmisesse külla. Lahkumisel oli raske vaadata laste ja kohalike nägusid.....tahtsin vaadata mujale....ja proovisin mitte näha neid pilke, mis meid järgi vaatama jäid.

Järgmine külake oli Qazi Patti, mis suure ujutusega hävines 90%. Külakeses elab siis ca 700 perekonda ja kui see nüüd korrutada 7ga, siis saate ka rahvaarvu. 90% külakesest hävinud, kuid elu siiski käib...inimesed on tulnud tagasi oma kodudesse, et neid taas ülesehitada ja elu käima panna. 

Nagu eelmiseski külakeses nii ka selles külakeses, võttis vastu meid kohalik pea ja tutvustas meid kõigile, kes ette jäid ja viis meid väikesele ringkäigule. Ka siin külakeses on abi vaid toidu näol ja mõningates kohtades oli ka UNICEF logodega telke näha, kuid kõik ülejäänud peavad inimesed ise ära tegema, et asi laabuks.

kohalikud poisiklutid mängimas värviliste kuulikestega

allesjäänud vett tõstetakse ämbrite haaval
veekanalisse

rusude alt otsitakse üles viimnegi kui telliskivi, et neid uuesti kasutada

kohalik sõiduk...Dzinzi

käib usin ülesehitus

Kui ka siin kõik küsitlused tehtud ja ringkäik läbi, siis ootas meid, kohas kuhu auto jätsime, ees suur üllatus. Kohalikud olid (ma isegi ei tea millega) maha joonistanud suurelt....WELLCOME WFP....väike trükiviga sees, kuid see emotsioon, mis mind sellel hetkel valdas, selle mõjul ei pannud ma seda isegi tähele mitte.  Oluline oli see, et meie ja ka WFP visiit oli ja on kohalikele niivõrd oluline ja nad tahavad igati tänulikud olla. Tundsin kuidas silm kipub vaikselt märjaks minema antud emotsioonist, kuid pidin selle pildi enne ära tegema kui silm ei seleta enam. Hoidsin end tagasi ja proovisin kiiresti autosse ära istuda. See oli tõsiselt midagi, mis liigutas. Super!!!!  Kui turvaauto saatel liikuma hakkasime, siis kõik inimesed, kes olid meid ära saatma tulnud aplodeerisid ja hõiskasid. Minu sees toimus midagi enneolematut......

Tagasiteel Sukkuri....olin kõigest nähtust ja kogetust niivõrd väsinud, et mul vajus silm väga suure jõuga ise kinni. Shikar Pur'is tegime väikese peatuse, kus Sabira ostis omale miskit süüa (meil olid omal lõunasöögi pakid kaasas) ja lisaks ostsis ta meile kingitusena kaks purki kohalikku kastet (Hadzar), mis on valmistatud erinevatest köögi-ja puuviljadest ja kõiksugustest maitseainetest. Väga kange kraam pidavat olema. Lisaks pakkus ta meile endale ostetud toitu, milleks olid taignas ja kuumas õlis küpsetatud piprad. Tundub, et neil siin on see väga pop rämpstoit, sest seda süüakse siin palju. Minuga kaasas olnud veemees keeldus pakutavast ja isegi mina kahtlesin selles veidike, kuid viimaks nõustusin ühe prooviks võtma. No kui läheb põhi alt, siis läheb....see võimalus on olemas, kuid tegelikult mõtlesin, et kuumas õlis tehtud asi....hmm....ääääh....proovin ära. Päris hea oli! Ja tegelikult oleme seda saanud ka meie enda laagri köögist....seega...kui hull see ikka olla saab. 

Kokkuvõttes võin öelda, et see tripp oli oli väga huivtav ja samas ka väga raske...vaimselt just. Tänud Sabirale, kes on super inimene! Tänud ka kõigile neile kohalikele inimestele, keda me nägime ja kes suudavad olla tugevad ning püüavad oma elu taas rööpasse saada. 

Tagasi laagris ja õhtusöök ei olnudki enam kaugel. Pizza-päev! Jeesssss....

Kuna meie UNDSS kutt Roal on mega tuunikalapizza ja üldse tuunikala fänn, siis olime palunud kokkadel teha Roalile isikliku tuunikalapizza. Jah....tuunikala pole Roali sõnul kala...."Tuna is tuna....fish is fish....I hate fish...but I like tuna!" No ei ole meie veel suutnud talle selgeks teha, et tuunikala on siiski veel kala...aga tühja sellega....ta sai oma special pizza ja 4 purki energiajooki, sest see pizza-õhtu jäi temal viimaseks. Lahkub tema siit laagrist juba tuleval nädalal.

mm....jammiiiii....

söödud!

Õhtul veel oluliste inimestega suhtlemine netis ning teades, et ka teisel pool maakera on ilusad ilmad, siis võisin selle teadmisega rahulikult magama minna.