D-Day +33
Kell 0330 äratus, misjärel kiire dušš...riided selga ning alla check outi tegema. Kell 0400 oli buss hotelli ees täpselt nii nagu kokku lepitud sai.
Enne lennujaama territooriumile sisenemist bussiga tuli läbi sõita ka turvakontrollist, kus siis üks härra laigulises astus bussi ning küsis minult...."Where are you going?"...pikemalt mõtlemata vastasin..."...to airport!" daaa....milline loll küsib, et kuhu ma lähen kui ma juba siin turvakontrollis olen :D:D:D Olgu...ma sain küll aru, et ta tahtis teada kuhu ma lendan, kuid küsinud siis sedasi...mina aga vastasin talle ausalt, et lähen lennukasse.
Check in-is avastasin, et minu reisikott, mis lennukisse alla läheb on 21,3 kg raske (kuigi kohvrist puudusid 3 suurt filtrit, mis ma Pakistani sõites kaasas vedasin ja siis oli koti kaaluks 18 kg) .... lisaks paluti mul oma seljakott kaalule panna ja selgus tõsiasi, et minu seljakott olevat nende arvates liiga raske. Mis moodi?! Tulin ju täpselt selle sama seljakotisisuga....läpakas, kaamera, juhtmete ja el.tarvikute kott ja natuke muud pudipadi. Thats it! "Ei ei...nemad ikka ei saa lasta mul selle kotiga lennukisse minna ja pean miskit suurde kotti panema"....hmm...no mida mul sealt võtta on...olgu...juhtmed ja muu el.sodi. Las minna!
Piletid käes suund turvakontrolli......kus arvati õigeks minult ära võtta välgumihkel, mis mul kogu selle aja oli reisil kaasas olnud ja kaasa arvatud reisil Pakistani. Siis ei huvitanud mitte kedagi see sinine välkar. Aga noooo juuu siis nüüüüüüd olid asjaolud muutunud ja välgumihkel tuli ära anda. Ma küll kindlalt ei tea, kas see tegelikult üldse on lubatud lennukisse võtta või mitte....(kontrollisin just: sõnagi pole öeldud, et tulemasinat ühes võtta ei tohi, küll aga on keelatud lennuki pardale võtta kaasa tulemasina süütevedelikku). Igal juhul...selle taadiga seal kontrollis ma vaidlema ei hakanud, sest asi pole seda väärt ja pealegi...ta tegi ju oma tööd. Au ja kiitus talle! ;) Saigi omale uue välkari! ;)
Esimene lend Karachi - Doha (ca 2 tundi ja 40 mintsa) möödus mul magades....vähemalt tegin nägu, et magan, sest meeletu väss oli peal, kuid väga magada ei suutnud. Uimerdasin niisama.
Teine lend Doha - Copenhagen (ca 7 tundi) oli mulle pooleldi uimerdades, filmi vaadates ja musa kuulates. Ei mitte mingeid seiklusi lennuki pardal. Ootasin ju kojulendu ja ei viitsinud väga taielda seal enam.....
Copenhagenis pidin välja võtma oma pagasi ja tegema uue check in-i kodulennule.
Ootasin oma pagasit siis lindi ääres...ja mida ei tule...ei tule minu pagasit....kadunud? seikleb kuskil Aasias? .... ja samas tiksub kell juba selle aja poole, kus peaksin juba uut check in-i tegema. Tunnistan, et väike ärevuse-uss tuli sisse, kuid samas mõtlesin, et tühja kah...kui kadunud, siis kadunud...saan selle ju hiljem kätte ikkagist kui kõik hästi läheb. Ja viimaks...ta tuli....see oligi juba suht napikas....haarasin kohvri ja kiiruga check in-i.
Pardakaart käes lonkisin vaikselt siis pool maailma taas läbi, et jõuda õigesse väravasse. Uhhh.....ja Estonian Air-i logo paistabki lennukilt, mis ootab reisijaid....mmm.....nii tore ja hea oli viimaks näha meie enda "Sinilindu" (kuigi lennuk oli valge :) aga olgu siis...."Valgelindu" siis).
Istusin siis ootele ja juba ilmuski ei kuskilt välja üks väga tuttav nägu, kes kandis EA vormi....Triinu?! Tsaukaaaa.......eh...sina siis tänase lennu peal? Milline üllatus! Nii tore.... Samas näen Triinu silmis kavalat pilku, mispeale ta selle saladuse ka paljastas...."Elina käskis tervitada sind Vova ja ootab sind pardal!"....haaaa......"Aii...Elina va salakaval....ei rääkinud ja ei maininud mulle midagi, et ta selle lennu sai!...tahtis üllatust teha"....super!
Pardale minek.....ja seal ta siis on...Elina....."milline rõõm on sind näha.....miljon triljon aastat pole näinud ja nüüd sina siin...va šhuurik"..... üks mega suur kallistus ja võisin võtta koha sisse oma istmes ;) Elina üllatus mulle läks korda....ja see tal plaanis oligi, et ta mulle ei maini, et selle lennu sai ja mind isiklikult kodumaale tuua saab.
Minu kodulend oli super......parimat "Flight to home-i" ei oska tahtagi. Elina miljonitele küsimustele vastuste andmine ja lobisemine tegid lennu eriti kiireks ja juba puutusidki lennuki rattad Eesti Vabariigi pinnast.
Olin kodumaa pinnal!
Väravas vastas oli mulle järgmine üllatus.....mmmmm......niiii mõnus!!!! Nii hea on näha kalleid inimesi........Kallidmusidpaid!!!!!!!!
Veel oli jäänud välja võtta oma pagas ning siis võis rahumeeli öelda...et olen kodus. Aga pagasit ei tule ja ei tule....ja ei tulnudki :D Hahahaaaa....ei ole võimalik!? Viimane lend ja sellega suudetakse pagas kuhugi maha jätta või mõnda teise riiki saata. Suundusin siis oma suure küsimusega, "et kus minu pagas nüüd läinud on" vastavasse kontorisse ja sealt öeldi mulle, et "teie pagas on endiselt Copenhagenis ja tuleb järgmise lennuga kohale!"....ok....5 tunni pärast siis. Mulle sobib! Las ta siis tuleb.
Astusime siis õue ja sealt tuli järgmine üllatus :D Hanna ja Ander tulevevad mulle külje pealt kõrvale....."Mis asja?...te nagu Inglismaal ei peaks olema?" eheee.....ei...nad ei ole ja neil ei olnudki plaanis minna...nad tulid mulle lennukasse vastu. (eelmisel nädalal üritas Hanna minu käest ümber nurga välja peilida, et kuna ma tulen ja millise lennuga jne...et nad saaksidki mulle vastu tulla. Ise ta muidugi mainis, et pakivad asju, et sõidavad mõne tunni pärast Londonisse, kuid see oli kõik salakaval plaan).
Awwww......nii lahe ja armas! Tähh teile Hanna ja Ander. Parimad olete!
Nende plaan oli siis järgmine, et võiksime minna kuhugi õhtust sööma ja mis sai meil selle vastu olla?! Midagi! Ja nii ma parimatega koos õhtut koos veetsingi ja meil oli tõesti lõbus ning tore.
Tänan Kallikesed, kes te mul olemas olete ja mulle selle koju jõudmise nii lahedaks ja mõnusaks tegite! Tähh!!!!!
.....ja MA OLEN NÜÜD KODUS!!!!!!!!!!! jeppiiiiii............
(PS! Kallid lugejad.....selle postitusega võib minu antud blogi nö lõppenuks pidada, kuid samas on oodata siia juurde mõningaid pilte ning püüan teha ka ühe kokkuvõtva jutukese, et blogile nö ametlikult punkt panna).
STAY TUNED.....
Kell 0330 äratus, misjärel kiire dušš...riided selga ning alla check outi tegema. Kell 0400 oli buss hotelli ees täpselt nii nagu kokku lepitud sai.
Enne lennujaama territooriumile sisenemist bussiga tuli läbi sõita ka turvakontrollist, kus siis üks härra laigulises astus bussi ning küsis minult...."Where are you going?"...pikemalt mõtlemata vastasin..."...to airport!" daaa....milline loll küsib, et kuhu ma lähen kui ma juba siin turvakontrollis olen :D:D:D Olgu...ma sain küll aru, et ta tahtis teada kuhu ma lendan, kuid küsinud siis sedasi...mina aga vastasin talle ausalt, et lähen lennukasse.
Check in-is avastasin, et minu reisikott, mis lennukisse alla läheb on 21,3 kg raske (kuigi kohvrist puudusid 3 suurt filtrit, mis ma Pakistani sõites kaasas vedasin ja siis oli koti kaaluks 18 kg) .... lisaks paluti mul oma seljakott kaalule panna ja selgus tõsiasi, et minu seljakott olevat nende arvates liiga raske. Mis moodi?! Tulin ju täpselt selle sama seljakotisisuga....läpakas, kaamera, juhtmete ja el.tarvikute kott ja natuke muud pudipadi. Thats it! "Ei ei...nemad ikka ei saa lasta mul selle kotiga lennukisse minna ja pean miskit suurde kotti panema"....hmm...no mida mul sealt võtta on...olgu...juhtmed ja muu el.sodi. Las minna!
Piletid käes suund turvakontrolli......kus arvati õigeks minult ära võtta välgumihkel, mis mul kogu selle aja oli reisil kaasas olnud ja kaasa arvatud reisil Pakistani. Siis ei huvitanud mitte kedagi see sinine välkar. Aga noooo juuu siis nüüüüüüd olid asjaolud muutunud ja välgumihkel tuli ära anda. Ma küll kindlalt ei tea, kas see tegelikult üldse on lubatud lennukisse võtta või mitte....(kontrollisin just: sõnagi pole öeldud, et tulemasinat ühes võtta ei tohi, küll aga on keelatud lennuki pardale võtta kaasa tulemasina süütevedelikku). Igal juhul...selle taadiga seal kontrollis ma vaidlema ei hakanud, sest asi pole seda väärt ja pealegi...ta tegi ju oma tööd. Au ja kiitus talle! ;) Saigi omale uue välkari! ;)
Esimene lend Karachi - Doha (ca 2 tundi ja 40 mintsa) möödus mul magades....vähemalt tegin nägu, et magan, sest meeletu väss oli peal, kuid väga magada ei suutnud. Uimerdasin niisama.
Teine lend Doha - Copenhagen (ca 7 tundi) oli mulle pooleldi uimerdades, filmi vaadates ja musa kuulates. Ei mitte mingeid seiklusi lennuki pardal. Ootasin ju kojulendu ja ei viitsinud väga taielda seal enam.....
Copenhagenis pidin välja võtma oma pagasi ja tegema uue check in-i kodulennule.
Ootasin oma pagasit siis lindi ääres...ja mida ei tule...ei tule minu pagasit....kadunud? seikleb kuskil Aasias? .... ja samas tiksub kell juba selle aja poole, kus peaksin juba uut check in-i tegema. Tunnistan, et väike ärevuse-uss tuli sisse, kuid samas mõtlesin, et tühja kah...kui kadunud, siis kadunud...saan selle ju hiljem kätte ikkagist kui kõik hästi läheb. Ja viimaks...ta tuli....see oligi juba suht napikas....haarasin kohvri ja kiiruga check in-i.
Pardakaart käes lonkisin vaikselt siis pool maailma taas läbi, et jõuda õigesse väravasse. Uhhh.....ja Estonian Air-i logo paistabki lennukilt, mis ootab reisijaid....mmm.....nii tore ja hea oli viimaks näha meie enda "Sinilindu" (kuigi lennuk oli valge :) aga olgu siis...."Valgelindu" siis).
Istusin siis ootele ja juba ilmuski ei kuskilt välja üks väga tuttav nägu, kes kandis EA vormi....Triinu?! Tsaukaaaa.......eh...sina siis tänase lennu peal? Milline üllatus! Nii tore.... Samas näen Triinu silmis kavalat pilku, mispeale ta selle saladuse ka paljastas...."Elina käskis tervitada sind Vova ja ootab sind pardal!"....haaaa......"Aii...Elina va salakaval....ei rääkinud ja ei maininud mulle midagi, et ta selle lennu sai!...tahtis üllatust teha"....super!
Pardale minek.....ja seal ta siis on...Elina....."milline rõõm on sind näha.....miljon triljon aastat pole näinud ja nüüd sina siin...va šhuurik"..... üks mega suur kallistus ja võisin võtta koha sisse oma istmes ;) Elina üllatus mulle läks korda....ja see tal plaanis oligi, et ta mulle ei maini, et selle lennu sai ja mind isiklikult kodumaale tuua saab.
Minu kodulend oli super......parimat "Flight to home-i" ei oska tahtagi. Elina miljonitele küsimustele vastuste andmine ja lobisemine tegid lennu eriti kiireks ja juba puutusidki lennuki rattad Eesti Vabariigi pinnast.
Olin kodumaa pinnal!
Väravas vastas oli mulle järgmine üllatus.....mmmmm......niiii mõnus!!!! Nii hea on näha kalleid inimesi........Kallidmusidpaid!!!!!!!!
Veel oli jäänud välja võtta oma pagas ning siis võis rahumeeli öelda...et olen kodus. Aga pagasit ei tule ja ei tule....ja ei tulnudki :D Hahahaaaa....ei ole võimalik!? Viimane lend ja sellega suudetakse pagas kuhugi maha jätta või mõnda teise riiki saata. Suundusin siis oma suure küsimusega, "et kus minu pagas nüüd läinud on" vastavasse kontorisse ja sealt öeldi mulle, et "teie pagas on endiselt Copenhagenis ja tuleb järgmise lennuga kohale!"....ok....5 tunni pärast siis. Mulle sobib! Las ta siis tuleb.
Astusime siis õue ja sealt tuli järgmine üllatus :D Hanna ja Ander tulevevad mulle külje pealt kõrvale....."Mis asja?...te nagu Inglismaal ei peaks olema?" eheee.....ei...nad ei ole ja neil ei olnudki plaanis minna...nad tulid mulle lennukasse vastu. (eelmisel nädalal üritas Hanna minu käest ümber nurga välja peilida, et kuna ma tulen ja millise lennuga jne...et nad saaksidki mulle vastu tulla. Ise ta muidugi mainis, et pakivad asju, et sõidavad mõne tunni pärast Londonisse, kuid see oli kõik salakaval plaan).
Awwww......nii lahe ja armas! Tähh teile Hanna ja Ander. Parimad olete!
Nende plaan oli siis järgmine, et võiksime minna kuhugi õhtust sööma ja mis sai meil selle vastu olla?! Midagi! Ja nii ma parimatega koos õhtut koos veetsingi ja meil oli tõesti lõbus ning tore.
Tänan Kallikesed, kes te mul olemas olete ja mulle selle koju jõudmise nii lahedaks ja mõnusaks tegite! Tähh!!!!!
.....ja MA OLEN NÜÜD KODUS!!!!!!!!!!! jeppiiiiii............
(PS! Kallid lugejad.....selle postitusega võib minu antud blogi nö lõppenuks pidada, kuid samas on oodata siia juurde mõningaid pilte ning püüan teha ka ühe kokkuvõtva jutukese, et blogile nö ametlikult punkt panna).
STAY TUNED.....
