INSHALLAH....

D-Day +23


Käes pühapäev. Loodetavasti on see rahulikum kui eelmine. Lootus on....

Hommikusöögil olles ja mõnusasti pannakaid sisse ajades hakkas järsku köögis mängima valjusti see lugu:

Kohe kui lugu oli mängima hakanud kostus köögi tagumisest otsast lisaks veel vali hüüatus....iiihaaaaaaaa......täpselt nagu mõnest cowboy filmist....ehee..."A new chef is in the house!" - thats for sure! ;) Päris tore oli sellises meeleolus pannakaid süüa ja samal ajal swingida! ;)

Nagu eelmisel päeval plaanitud, siis pidime täna hommikul esimese asjana ette võtma siniste veepaakide torustiku vahetuse. Töötoast vajalikud torujupid ja toruvõtmed kaasas suundusime veepaakide juurde. Kohale jõudes avastasime, et keegi kurat on paagid taas vett täis lasknud. Dääääääääääääääääääääm! Mis mõttes nagu....
Ok....ühendasime pealetuleva veetoru lahti uuesti lahti, keerasime kraanile pimiku otsa ja jäime lootma, et keegi ei tule enam seda lahti keerama. Töö jääb taas järgmisesse päeva. "No problem in Pakistan"...nagu meile öelda meeldib :P Lisaks lahendasime uue tehnikuga WFP blokis olevate toiletite mure, kus põrandale koguneb vesi ja ära ei lähe. See käis kähku ja muret enam ei ole.....mure on neil homme hommikul, sest vett neil suure tõenäosusega nendes kabiinides homme hommikul ei ole. Tegin ka vastavad hoiatussildid nende käimlate ustele, et nad oleksid teadlikud sellest.
Lõuna paiku oli meil väike security briifing seoses meie käes olevate kuulivestide ja kiivritega. Lisaks käisime kõik koos punkrites ja tundsime end hästi ;)

Ülejäänud päev möödus väga rahulikult...nagu üks pühapäev olema peab. Rahulik, vaikne, täis puhkust ja lebotamist. Mina siis võtsin kätte ja täitsin blogis mõned lüngad ja toimetasin fotodega.

Meie tiimiliider ja kokk, kes pidid hommikul lahkuma seda ei teinud, sest nende hommikune lend tühistati ja nende järgmine lend pidi minema kell 2100....kuid ka see tühistati ja järgmine on neil plaanis kell 2330. Eks näis....kas see läheb neil õnneks või mitte. INSHALLAH! 


Ja selle nädala võibki nüüd ametlikult lõppenuks kuulutada, sest pühapäev on kohe kohe läbi...algamas uus ja samas minule viimane nädal.

Knock knock....

Augutäide vol.3


Laupäev....Day 22


Laupäev nagu laupäev ikka, kuid seekord oli minul päris tihe päev just arvuti taga. Meisterdasin meie lahkuvale kokale ja tiimipeale väikesed üllatused. Panin kokku kummalegi väikse fotokollaaži ja printisin need välja, et neile need õhtul pidulikult üle anda - "Some of the Best memories from Sukkur!" 


Lõuna paiku käisime ka minu uue asendajaga siniste veepaakide juures ja keerasime pealetuleva vee kraani kinni ja ühendasime lahti isegi toru, et keegi ei keeraks enam kraani. Lootuses muidugi, et saame pühapäeva hommikul mõnusasti toruvahetustöödega alustada.
Veidi enne kella nelja tuli kohalik töömees ja kurdab, et sinistest paakidest ei tule vett enam....hmm...kuidas ei tule....paagid olid ju lõuna paiku täis. Ok...lähen vaatan. Koputan paake käega ja krt...täis on ju....mida sa seletad, et vett ei ole....ronisin siis paakide otsa, et silmaga sisse vaadata ja oh seda imet...olidki tühjad :S:S:S vabandust vabandust....kuidas see küll juhtuda sai??? Koputamine võib olla petlik......tuleb ikka sisse ka vaadata :D No egas midagi....toru tagasi..kraan lahti ja vesi sisse......kuid palju seda sinna ei laskunud......endiselt oli plaanis tööd alustada pühapäeval.

Mitte midagi muud erku ei juhtunudki tollel laupäeval....õhtul istusin veel lõkke ääres ja ajasime niisama mula.

thats it!  ei midagi OHOHOOOD.... :P

Field trip.....

Augutäide vol.2


Reede....Day 21


Minu field tripi päev!

Kell 8 hommikul olime autode juurde valmis minema....kuid meie nö giidi ei olnud veel kuskil. Tegelikult ei olnud meil giidi....see, kellega me koos minema pidime on kohalik inimene, kes töötab WFP heaks ja käib nö külades inimesi küsitlemas jne. Selleks oli väga tore ja mõnusa jutuga Sabira. Viimaks Sabira ka jõudis...autosse ja trip võis alata. Pidime külastama kahte üleujutuses kannatada saanud külakest. Juba see informatsioon oli piisav selleks, et mõista, mis meid mees ootab. Ei midagi head. :(

Esmalt siis Sukkuri...UN büroo juurde, kus pidime ootama oma turvaeskorti, kuid mõne aja möödudes selgus, et võime julgelt ilma eskordita mööda suurt maanteed liikuma hakata. Suured teed pidavat politseist kaetud olema, kuna keegi oluline tegelane saabub linna jne...seega...safe to go!
Ilma politsei eskordita ei tohi siseneda üleujutuses kannatada saanud piirkonda, kuna seal liigub ringi palju nö hõime või gruppe, kes võivad ohtlikud olla. Aga mööda suurt teed alustasime siiski liikumist Shikar Pur'i suunas.
Shikar Pur on suure ajaloo taustaga linn ja seal on palju vaatamisväärsusi, kuid see ei olnud meie eesmärk....sõitsime läbi linna ja teisel pool linna tegime teeservas peatuse....jäime ootama oma eskorti, sest edasine tee on juba nö ohtlik tsoon.

poisid, kes jäid kurvalt meile järgi vaatama, kuna
me ei ostnud neil midagi....isegi kõige suuremate
pingutuste peale, mida poisid proovisid, et teenida
midagigi :(

Mõne aja möödudes eskort ka saabus ja sõit edasi võis jätkuda. Esimene külake, kuhu pidime minema oli Budho Buriro ja kui olime jõudnud  külakese lähedusse pidime uut politseieskorti ootama jääma. Viimaks jõudis ka see ja meid anti nö üle uue valve alla ja liikusime edasi külla.
Tegemist oli siis esimese külakesega (Budho Buriro), kus Sabiral oli vaja ära teha mõningad küsitlused. Külas elab 250 perekonda, mis omakorda teeb kokku ca 1750 inimest, sest perekonnas on ligikaudu 7 inimest.
Külake oli ujutusest räsitud ja toimus iseseisev taasehitus.....abi saavad inimesed vaid söögi näol ja kõik muu tuleb neil endil ära teha.
Põldudel oli näha valgeid laike, mis on tekkinud soolast, mis tuli koos mereveega ja jäi sinna. Suurem osa põldudest on kasutuskõlbmatud, kuid kohalikud püüavad ikka midagi seal kasvatada, et kuskiltki süüa saada. Sõiduteed olid tulvavee pärast kohati purunenud ja tuli autoga sõita alla põllule, et edasi liikuda.

taamal on näha rapsipõldu, mida kohalikud kasvatavad, et sellest õli teha

Budho Buriro

 Kui jõudsime külla, siis võttis vastu meid kohalik külavanem, kes väga sõbralikult meid edasi juhatas ja tutvustas meid kohalikele inimestele.

kohtumine kohalikega

näitasin pisikesele neiule tehtud pilti, sest nad ei ole mitte kunagi endast
tehtud pilti näinud ja oh seda rõõmu, mis lapse näole tekkis. Uskumatu.

kohalikud lapsed

Sel ajal kui Sabira oma küsitlusi tegi, siis meile näidati küla veevärki, mis on täiesti kohutav. Puurkaev on paar meetrit eemal kohast kus asub käimla ja  natuke eemal elavad ka loomad. Kogu käimla värk ja loomade väljaheited imbuvad maasse ja jõuab lõpuks veeni, mida inimesed kaevust pumpavad. Võtsime siiski kahest erinevast kohast kaasa ka veenäidud, et laagris teha analüüse.

Enne ära minekut näidati meile ka kohalikku kooli, kus käis parasjagu koolitund. Meie sisenedes oli lastel rõõm suur. Nad said näidata meile, mida nad oskavad ja nii mõnigi tõusis püsti ja luges meile ette inglise keeles tähestiku ja numbreid.

koolilapsed koolitunnis

Meie saabumine külla oli kohalikele inimestele suur asi. Meid võeti vastu väga hästi ja väga palju inimesi tuli uudistama ning käisid meiega kaasas kogu ringkäigu. Eriti agarad olid lapsed...kes alati ringi hüppasid ja jooksid ümber meie. 

Ringkäik tehtud...vajalikud küsitlused tehtud, võisime edasi liikuda järgmisesse külla. Lahkumisel oli raske vaadata laste ja kohalike nägusid.....tahtsin vaadata mujale....ja proovisin mitte näha neid pilke, mis meid järgi vaatama jäid.

Järgmine külake oli Qazi Patti, mis suure ujutusega hävines 90%. Külakeses elab siis ca 700 perekonda ja kui see nüüd korrutada 7ga, siis saate ka rahvaarvu. 90% külakesest hävinud, kuid elu siiski käib...inimesed on tulnud tagasi oma kodudesse, et neid taas ülesehitada ja elu käima panna. 

Nagu eelmiseski külakeses nii ka selles külakeses, võttis vastu meid kohalik pea ja tutvustas meid kõigile, kes ette jäid ja viis meid väikesele ringkäigule. Ka siin külakeses on abi vaid toidu näol ja mõningates kohtades oli ka UNICEF logodega telke näha, kuid kõik ülejäänud peavad inimesed ise ära tegema, et asi laabuks.

kohalikud poisiklutid mängimas värviliste kuulikestega

allesjäänud vett tõstetakse ämbrite haaval
veekanalisse

rusude alt otsitakse üles viimnegi kui telliskivi, et neid uuesti kasutada

kohalik sõiduk...Dzinzi

käib usin ülesehitus

Kui ka siin kõik küsitlused tehtud ja ringkäik läbi, siis ootas meid, kohas kuhu auto jätsime, ees suur üllatus. Kohalikud olid (ma isegi ei tea millega) maha joonistanud suurelt....WELLCOME WFP....väike trükiviga sees, kuid see emotsioon, mis mind sellel hetkel valdas, selle mõjul ei pannud ma seda isegi tähele mitte.  Oluline oli see, et meie ja ka WFP visiit oli ja on kohalikele niivõrd oluline ja nad tahavad igati tänulikud olla. Tundsin kuidas silm kipub vaikselt märjaks minema antud emotsioonist, kuid pidin selle pildi enne ära tegema kui silm ei seleta enam. Hoidsin end tagasi ja proovisin kiiresti autosse ära istuda. See oli tõsiselt midagi, mis liigutas. Super!!!!  Kui turvaauto saatel liikuma hakkasime, siis kõik inimesed, kes olid meid ära saatma tulnud aplodeerisid ja hõiskasid. Minu sees toimus midagi enneolematut......

Tagasiteel Sukkuri....olin kõigest nähtust ja kogetust niivõrd väsinud, et mul vajus silm väga suure jõuga ise kinni. Shikar Pur'is tegime väikese peatuse, kus Sabira ostis omale miskit süüa (meil olid omal lõunasöögi pakid kaasas) ja lisaks ostsis ta meile kingitusena kaks purki kohalikku kastet (Hadzar), mis on valmistatud erinevatest köögi-ja puuviljadest ja kõiksugustest maitseainetest. Väga kange kraam pidavat olema. Lisaks pakkus ta meile endale ostetud toitu, milleks olid taignas ja kuumas õlis küpsetatud piprad. Tundub, et neil siin on see väga pop rämpstoit, sest seda süüakse siin palju. Minuga kaasas olnud veemees keeldus pakutavast ja isegi mina kahtlesin selles veidike, kuid viimaks nõustusin ühe prooviks võtma. No kui läheb põhi alt, siis läheb....see võimalus on olemas, kuid tegelikult mõtlesin, et kuumas õlis tehtud asi....hmm....ääääh....proovin ära. Päris hea oli! Ja tegelikult oleme seda saanud ka meie enda laagri köögist....seega...kui hull see ikka olla saab. 

Kokkuvõttes võin öelda, et see tripp oli oli väga huivtav ja samas ka väga raske...vaimselt just. Tänud Sabirale, kes on super inimene! Tänud ka kõigile neile kohalikele inimestele, keda me nägime ja kes suudavad olla tugevad ning püüavad oma elu taas rööpasse saada. 

Tagasi laagris ja õhtusöök ei olnudki enam kaugel. Pizza-päev! Jeesssss....

Kuna meie UNDSS kutt Roal on mega tuunikalapizza ja üldse tuunikala fänn, siis olime palunud kokkadel teha Roalile isikliku tuunikalapizza. Jah....tuunikala pole Roali sõnul kala...."Tuna is tuna....fish is fish....I hate fish...but I like tuna!" No ei ole meie veel suutnud talle selgeks teha, et tuunikala on siiski veel kala...aga tühja sellega....ta sai oma special pizza ja 4 purki energiajooki, sest see pizza-õhtu jäi temal viimaseks. Lahkub tema siit laagrist juba tuleval nädalal.

mm....jammiiiii....

söödud!

Õhtul veel oluliste inimestega suhtlemine netis ning teades, et ka teisel pool maakera on ilusad ilmad, siis võisin selle teadmisega rahulikult magama minna.

Flegma....

Augutäide vol.1


Neljapäev....Day 20


Nagu kolmapäevases postituses mainisin, siis minu kohustuseks jäi neljapäevased generaatorite ümberlülitused, kuna härra elektroonik läks koos tiimipeaga tripile.
Egas midagi....koos minu uue asendajaga läksime kohe peale hommikust briifi genekaid ümber lülitama. Näitasin uuele talle ära ka kõik vajalikud rutiinsed protseduurid, mis ümberlülitustega kaasnevad ja ega seal midagi kosmost sellega ei olegi. Tundus, et kutt jagab elektrist rohkem matsu kui mina...see on aint positiivne ;)

See tehtud, siis otsustasime, et antud päeva sisustame me telgikatete ja kottide pesemisega. Mõeldud. tehtud....kuni õhtuni sulistasime veega ja päris omajagu asju said pestud ja pakitud.
Kella kolme paiku päeval pidi kutt aga minema Security breefingule ja selle aja lubas meie meedik mul abis olla.

Mnjah...meedik....ja elukutselt tuletõrjuja, KUID....mina ei saa aru, kuidas mees midagi sellist teha saab. Meie soomlasest meedik tundub mulle täieliku flegmana. Tegelt kaaa! Tema liigutused...tema olemine on pidevalt selline nagu oleks ta täis topitud rahusteid või muud sellist. Seda on isegi raske sõnadega siin kirjeldada, kuidas kutt lihtsalt venib nagu näts või kumm. Uskumatu vend! :) Ja tema kätte midagi anda...hmm...lõhub ära või ei saa hakkama lihtsalt. Seega...kui minuga siin peaks midagi juhtuma...ptui ptui ptui...siis eelistaks vist minna Sukkuri haiglasse :D ok...nali naljkas! Niisiis...pesu juurde tagasi....

Tuli siis meie soomlane mulle appi. Esmalt olid tal pikad püksid ja tossud jalas....ja kui ta pesukohta jõudis, raalis ta mõne hetkega lahti, et oeh...ta peab vist jalatseid vahetama minema....ütles, et "give me a minute...I will go and change my shoes".....ok....tuleb siis venides 10 minutit hiljem tagasi. Guud....andsin siis kuti kätte harja ja ise kastsin telgikatte veega üle, et ta saaks siis harjaga nühkima hakata. Aga oh helvetti....ei ole see mees vist varem harja käes hoidnud ja midagi sellega teinud. Tuuseldas harjaga nagu luuaga....ei ei...nii see kepp meil ei kõnni. Võtsin harja tema käest ära ja näitasin ette kuidas nühkida tuleb....nagu laeva tekki nühkida noh. Sai vist aru...sest nüüd olid tema liigutused märksa lähemal sellele, mida ma talle ette näitasin.
Aga kogu selle tema töötegemise aja jäi mulle siiski mulje, et ma töötan koos kummimehikesega.....aeglane...uimane....veniv....hämmingus jne jne. Noh...kaks katet jõudsime ära pesta, kui ta taas ütles, et ma talle 5 minutit annaksin...tal vaja minna kuhugi. Noh...tema ära loivamine sealt võttis juba pool sellest ajast....aga kurat temaga. Saan ise ka pestud need asjad.
Lõpuks tuli ka uus laagritehnik tagasi ja meie töö võis tempokalt jätkuda. Pärast tunniajast tööd tuli tagasi meedik, kes üritas siis pestud asju tagasi pesukohta nihutada.....ütlesin, et ei ei ei...need pestud asjad juba....las nad kuivavad. Hmm...kutil kiilus kõvaketas kinni vist....pani asjad maha tagasi ja ütles siiralt ja ausalt, et meil tuleb see töö ilma temata palju paremini välja ja läks tuldud teed tagasi.

Ja õhtul...kui istusin tiimipeaga meie offisis, siis kuulsime järsku, et hull trummipõrin ja puhkpilli hääl ja rahva kisa on meile kuidagi väga lähedal. Esmalt arvasime, et järku on meie kokk hulluks läinud ja köögis mussi valjuks keeranud....kuid ei.....meie territooriumile oli saabunud kohalik ansambel koos kõigi vile ja kelladega. Lisaks kaks vasikat lonkisin nende keskel. Esmalt arvasin, et nüüd läheb veristamiseks, kuid seda õnneks ei juhtunud. Meie kohalik turvaülem tegi meile lihtsalt suure üllatuse ja kutsus ansambli ja tantsuagantuuri meile kohalikku kultuuri tutvustama. See tants ja trall kestis ligemale tunni ja tundus, et rahvale see väga meeldis....tantsisid kõik, kes vähegi tahtsid. Isegi meie turvamehed olid hoos tantsu vihtumisega ;) Lahe.....

Delay....

D-Day + 22


Lugupeetud lugejad.....kuna on nüüd mööda läinud kolm päeva ja ma pole poetanud mitte sõnagi oma blogisse, siis ärge arvake, et minuga midagi juhtunud on või et kohalikud mind ära röövinud on. EIP!....kõik on maru hästi ja olen endiselt turvalises laagris ;)

Lihtsalt asi selles, et ma tundsin, et mul pole midagi tippida. Lihtsalt ei ole olnud tungi midagi kirjutada....järelikult ei ole ka midagi ohohooood juhtunud....KUID ma luban, et midagi tuleb....kindlasti....on Monday! :)

Käisin ju field tripil ja sellest ehk tahakski natuke mõne sõnaga kirjutada, kuid seda mõni teine homme.

I'm just fineeeeeeeeeeeeee......no worries!

See ya!

New Replacements...

D-Day +19


Niih....et siis taas Shamiana jah? No tuleb ära teha ju kuidagi. Peale hommikust briifi oli minu töö teada ja võtsin suuna taas WFP bloki poole.
Security kutt oli oma kontori ukse mõnusasti lahti jätnud, et saaksin selle riidekatte sealt kätte ja siis tuli ilmsiks see värk, et mulle öeldud riidejupi mõõtmed ei olnud üldse need, mis nad tegelikult olid. Tegelikud mõõtmed olid sellel Shamianal 5x5. :) okouuuu......minul postid püsti 3x5 mõõtmete järgi ja kui aus olla, siis seda kolme meetrit ei saa kohe mitte kuidagi pikemaks venitada, sest siis peaksin kaks posti läbi offisi lae suruma. :S mida teha.....
Ega ei jäänudki muud üle, kui tuli kaks serva jätta rippuma.....millest üks jäigi lõpuks rippuma ja see oli hea idee...teise serva aga suutsin ka läbi aretuste üles vinnata ja tulemusega jäädi rahule. Mina isiklikult mitte väga, sest kui oleks kuidagi võimalik olnud, siis oleks tahtnud, et postid seisaksid ka ikka täpselt katte mõõtmete järgi, kuid mind lohutati, et eiii....väga hea töö ja suured suured tänud, et selles asjas meid aitasid ja selle valmis pusisid.
Mõte sellest Shamianast seal nende offisite vahel tekkis ühel härral, kellel sai siiber, et kõik nõubid (nõupidamised) toimuvad neil sees....miks ei võiks olla õues koht, varjualune, kus saab kõik vajalikud asjad ära rääkida jne. Ja selline see asi nüüd välja näeb neil seal WFP blokis:

lõpptulemus siis selline

Palusin neil veel lisaks osta kaks pambusposti, et saaks antud olukorda natuke veel parandada, sest kui peaks vihma sadama hakkama, siis oi oi.....I don't wanna be there at that time or under that thing over there! ;)

Kui see värgents mul valmis sai, siis oligi aeg juba lõunale minna ;) hehh...taaskord möödus ennelõuna põrutava kiirusega nagu kuhugi oleks hullult kiire. Aga ei...siin lihtsalt lendabki aeg valguskiirusel. 

Peale lõunat aitasin veemehel natuke veemaailmas toimetada ja mingi kolme paiku tuli hädaldav püssimees minu juurde, et neil telgis ei taha vesi kraanikausist kuidagi ära voolata. Hmm...ei no jah...kui te ma ei tea...mida iganes seal muud ei peseks peale käte, siis see vesi arvatavasti ka voolaks ilusasti ära....aga olgu peale....vee mehaanik kaasa ja läksime asja tsekkima. No jaaa.....vesi tõepoolest seisab peaaegu, et ääreni kraanikausis ja ei mingit liikumise märke. Tuleb siis voolikud üle kontrollida.... hakkasime siis mööda voolikud liikuma kuni see lihtsalt telgi seina taha ära kadus ja silmside meil sellega kadus. Pime minema välja ja kogu telgi ühe külje seina lahti kaapima kruusa alt. No muidugi mõista oli seal lisaks kruusale ka sitaks muda ja savi. Võite ise arvata, milliseks ma taas sain. Aga avastime ka tegeliku põhjuse, miks vesi seal eriti väga minema voolata ei tahtnud. Üks asi kindlasti see, et kohalikud püssimehed, karvased nagu nad on, lasevad lisaks veele alla ka palju muud sodi....aga peamine põhjus oli see, et selline äge voolikuühendus oli tehtud, kus siis 32mm voolik oli ühendatud aiakastmisvooliku otsa või siis vastupidi...aiavoolik 32mm voolikule otsa. Karta on, et sinna tekib selline mõnus tropp ette. Ja nii see täpselt ka oli. Voolikuühendus lahti ja aiavoolik endaga ühes....väike läbi pesu vaja sellele teha. Voolik seest klaar....ühendasime tagasi ja voilaaa.....vesi kaob kui kerisele! ;) Püssimeestel tuju hea, meie porised....ja tööpäev selleks korraks läbi, sest....saabusid uued asendajad Norrast. 

Üks neist siis tuli minu asemele.....trollipoiss Kristian ja teine mehemürakas, kes näeb välja nagu Karlsson katuselt, tema on Knut ja vahetab välja meie Chefi. Chef ja team leader lahkuvad juba sellel laupäeval ja oligi ka viimane aeg, et koka asemele keegi tuleks. Üleandmise aeg on suht oluline, et see ei oleks vaid üks päev, vaid et ikka pikem. Minul ja Kristianil on aega poolteist nädalat, et trollipoiss saaks aimu ja elaks sisse enne kui mina siit jalga lasen. Minul oli aga üleandmise aeg vaid üks päev. Mitte just palju....kuid näed....olen elus ja asjad töötavad. Muideks...hr Knut tuli alles tagasi Haiitilt ja sai kodus olla vaid kaks päeva ja juba ta tuli siia ning jääb siia kuni laagri eksisteerimiseni. Päris grazy kutt, kuid ega need inimesed, kes missidel käivad väga normaalsed ei olegi :D 

Ja nüüd on läbi saanud ka minu 19s päev. Ruttu läheb siin! Homme on mul elektrooniku kohustused ka kukil, sest hr Ingo läheb koos liidriga  field tripile st, et lähevad kuhugi nö põllule, et näha kuidas käib humanitaartöö ja mis tegelikult väljaspool meie kivimüüre toimub. Samasugune field trip on kavas minul ja veejumalal reedel.....ootan põnevusega! ;)

Pean siis hommikul ja kella viie paiku õhtul (juhul kui nad tagasi selleks ajaks ei ole) ümber lülitama genekaid ja olema valmis kõiksugusteks elektri jamadeks....kuid olen aus ning kuna elekter pole just minu suurim sõber, siis tõesti loodan, et peale genekate ümberlülitust ma mitte mingi muu elektriga seonduvaga kokku puutuma ei pea. 

Üks meelelahutuslik muusikapala ka siia, mis on meie nr 6-e nö hümn! ;) (Derek & Clive - Jump)

Ja lisan siia veel pildi meie MotherQueenist Grace-st

Grace

Rohkem polegi midagi lisada....tuleb ära lugeda veel üks blogi ja siis võin päeva lõplikult lõppenuks pidada!

Sauh!

Shamiana....

D-Day +18


Ei teagi kohe millest alustada. Tänase ja eilse päevaga on toimunud nii mõndagi, kuigi samas...suurt mitte midagi peale suure töö tegemise. Kas suurest töö tegemisest on mida kirjutada??...hmm...eks näis. ;)

Mõned pildikesed pühapäevasest kraanatamisest generaatorite blokis......

kütusepaagi kraanatamine võib alata nüüd....

kütusepaagi kraanatamine oli edukas...

Esmaspäev....day 17

Kui ma olin end pühapäevasest nö "Stand by" päevast korralikult välja puhanud ja esmaspäeva hommikul oma silmad avasin, siis ei teadnud ma veel, milliseks see päev kujuneb. Kui meil on kombeks siin paljude asjade kohta öelda "on Monday", siis jah...tundus, et see Monday jõudis viimaks nüüd kätte - kõik asjad kukkusid ühte potti!

Hakkas see kõik siis taas selle sama pumba asjaga......õhk välja, vesi sisse ja fantaan! :D Not this time!  It could happen with me once, but not second time! ;) Olin kavalam...jätsin korgi õhkõrnalt augu ette...nii et õhk ja vesi seal ilusasti kõik välja sai, kuid korki tagasi keerata oli lihtsam ja seekord ma nii märjaks ei saanudki. Inimene õpib ju terve elu! 

Peale seda võtsin kätte ja plaanisin hakata valmistuma siniste veepaakide torustiku ümberehituseks. Selle töö võtsime ette kuna hetkel olev torustik lekib ja see ei ole hea ja muud lahendust ei ole, kui see välja vahetada. Esmaspäev sobis selleks tööks ideaalselt, sest pühapäeva õhtuse seisuga eeldasime, et esmaspäeva hommikuks ei ole paakides enam palju vett, sest keerasime pealetuleva vee kraani kinni. Sinisilmsed nagu me olime....olid need siiski esmaspäevaks uuesti vett täis -  keegi oli vist kraani lahti keeranud (krdi töömehed....kraan oli kinni teibitud ja suur kiri juures, et DO NOT TOUCH! Aga ega kohalikud sellest aru saa ju....ju nad arvasid, et kui see kinni teibitud ja suur kiri ka veel juures, siis tuleb just seda keerata jne...

Aga see kõik ei takistanud mul hakata torustiku legot kokku panemast. Mis, kuidas, kust, kuhu, kuhu kraan, kuhu põlv, kuhu muu....ja siis püüa leida ühendust torudele, mis vähe erinevate suurustega?! Triky...huh? aga välka nuputasin....ja põhimõtteliselt on asi koos...vaja vaid ka reaalselt katsetada...selleks aga peame ootama uut päeva!

Peale lõunat üks tunnike päikesevanni ja siis hakkasime veemehega telkide kotte ja telgikatteid puhastama, et need siis ilusasti ära pakkida selleks ajaks kui laagrit kokku panema hakatakse. Kummaline on vaid see, et miks jäeti need kotid ja katted kuhugi lohakile pori ja liiva kätte vedelema eelmiste meeskondade poolt?! Miks neid kohe korralikult ära ei pakitud, et nad puhastena säiliksid. Lohakus!!!!!!

Pesime siis neid harja ja veega ning panime päikese kätte kuivama, kuid saime jagu vaid väikesest osast kogu hunnikust, mis me laagri ühest nurgast ära vedasime. Pesutööd tuleb veel palju....thats for sure!

Kohvipaus ja siis asusime ühe suure (külalistele mõeldud) telgi klaariks tegemist. Kokku on neid suuri telke 4, kuid üks on täiesti tühi ja keegi seda ei kasuta.  

Kuna aga peale lõunat olid tiimliider, meedik ja elektroonik linna läinud, siis jäime meie veemehe ja kokaga kolmekesi asjatama. Kokk tegi omi asju ja meie siis veejumalaga pesime eelnevalt mainutud asju ning alustasime telgi klaariks tegemist. Korjasime kokku kõik voodipesud (need läksid pesumajja), voodimadratsid, kapid, toolid, lambid ja pikendusjuhtmed ning voodid. Nüüd tuleb lihtsalt ära oodata see päev, mil need kõik asjad kuhugi ära pakitakse ja siis kunagi võetakse see üks suur telk ka maha.

Seda tegime siis mingi kella poole viieni ja selleks ajaks olid ka meie teised meeskonna kaaslased laagris tagasi. Plaanisin siis korra maha istuda, et hinge tõmmata, sest päevane palavus tappis meeletult ja tööd ka palju tehtud juba, kuid siis küsis liider minu käest, et kas ma käisin WFP sektoris mingit katust aitamas üles panna.....hmm...eip :D See lihtsalt unus mul ära. Tõusin jala pealt kohe püsti ja kaapisin WFP offisite poole. Selleks vajalikud asjad olid ilusasti nende endi poolt tellitult kohale jõudnud....minu ülesanne oli see kõik püsti panna. Neli pambusposti....hunnik köit ja suur kate, mille nimeks siis Shamiana. Kuni kella 1745-ni toimetasin, et need postid püsti saaks ja esmaste vahenditega ära toestada ja siis arvasin, et aitab...tänaseks on tööd tehtud maailm. Homme ka aega......

Peale õhtusööki kiiresti arvuti taha, et oluliste inimestega suhelda ja selline rammestus tuli peale, et ei viitsinudki midagi blogisse kribada. Aga vähemalt sain suhelda nendega, kes mulle väga olulised ja selline suhtlemine õhtuti ongi alati tööpäevade lõpetuseks nagu nö "kirss tordi peal". 

Üks tragikoomiline jutuke ka lisaks siia veel esmaspäevast kui kolm meie tiimiliiget linnas käisid. :D

Olid nad siis kõik omad toimetamised linnas ära teinud ja olid teel tagasi laagrisse kui kuskil tee peal järsku tagumisel istmel istuv elektroonik ütles autojuhile: "Sami, your cars back wheel is moving faster than your car!" ;) Oot oot...mis asja??? Ja nii oligi....meie uhke Toyota tagumine ratas lihtsalt tuli sõidu ajal alt ära ja kimas autost ette. Nali naljaks...tol hetkel oli meestel nalja päris palju, kuid tegelikult oleks võinud asi hullusti lõppeda. Nali lõppes ka suht kiiresti meeste endi seas, sest asi oli tõsine. Nad on keset jumal teab mida....risk tõuseb! Kohe oli ka kari inimesi nende auto ümber uurimas, mis omakorda tõstab riski ja ohtu veel kõrgemale, kuig õnneks oli Quaisari keegi sugulane 6 minutiga oma autoga platsis ja tõi meie mehed tagasi laagrisse. Meie autojuht ise arvas, et see ei ole võimalik, et kõik 6 polti korraga lahti tulevad ja arvatavasti oli keegi tema autot saboteerinud linnas olemise ajal, siis kui auto neil kuskil seisis. Õppetund?! Hea, et asi lõppes kõigile hästi ja loodetavasti sellist asja enam ei kordu.

õnnetus ei hüüa tulles, kuid uudishimulikke inimesi on alati kõikjal
ja neid ei pea isegi kutsuma...nad tulevad ise!

Sami's tuk-tuk ;)))

Aga nüüd.....tuleb tuttu minna.....teisipäeva (day 18) tegemistest jätkan siin samas postituses juba homme...hetkel lihtsalt ei jaksa.

Teisipäev....day 18


No nii...teisipäev siis jah. No minu päevatöö oli teada. Shamiana üles panemine. Olin ju eelmisel päeval postid enamvähem püsti saanud, et need siis korralikult toestada ja hakata üles sikutama Shamianat. Mis asi on Shamiana?....lühidalt öeldes on see selline riidest päikesevari....suur! Minule teada olevalt olid mõõtmed 3x5 meetrit. Just nende mõõtude järgi ma postid paika panin ja ettevalmistused tegin.

Hommikul siis kui läksin jätkama oma tööd, siis selgus tõsiasi, et ma olin eelmisel päeval postid valetpidi paika pannud :) eh...kuidas see küll juhtuda sai?! Asi väga lihtne...kuna postide ühes otsas oli metallist ora, siis mina...eeldasin, et need peaksid minema maasse....kuid tegelikult olid need mõeldud varju nurkades olevate aukude jaoks. No olen mina alles loll eurooplane...kuidas ma seda siis ise ei suutnud välja raalida?!  Hmm...no mis seal ikka....postid kõik lahti...kaks posti saagisin ka meetri jagu lühemaks, sest vari pidi jääma väikse kaldega...ok....postid said omadele kohtadele tagasi, kuid nüüd juba õiget pidi. Pidin välja nuputama, kuidas poste nüüd korralikult toestada, et need varju raskuse või suure tuule pärast koos varjuga minema ei lendaks või ühendustest lahti ei annaks. Kuna mulle tegelikult hullult meeldib mässata köitega, siis see töö oli just minu jaoks. Mp3-e mängija pähe ja omas mullis terve päeva asjatada on ikka tõsiselt hea. Ei kuule mitte midagi/kedagi peale pleikust tuleva musa ja iseenda mõtete.
Kui asu olla, siis see kogu toestus ja nuputamine võttiski minult kogu tööpäeva. Olgem ausad...ega ma väga kiirustanud ka :D Mõnus oli ju üksi askeldada. Lõuna paiku ma muidugi sulistasin päikesevannis ka tunnikese.....mitte, et mul offisite katustel ronimise ajal päikest ei paistnud. Paistis ja isegi väga...ja see temperatuur hakkab siin iga päevaga ainult tõusma ja tõusma. Loodan, et Eestis hakkab see ka väheke tõusma plusskraadide suunas ;)
Ühesõnaga....sain selle kaadervärgi valmis...puudu oli veel Shamiana ise. Hmm...Security kuti juures??!! ok, aga uks on lukus ja kedagi pole.....kuna tuleb?....ei tea....ok....no siis tuleb homset päeva jääda ootama ;) Pole hullu....võtan hommikul kohe esimese asjana ette.

Enne õhtusööki istusin Quaisariga veidi ja lobisesime kohalikust elust-olust. Sain teada, et need meie igapäevased laulukoori esinemised on siis palvele kutsumise laulud kui nii võib öelda. Palvekordi päevas on kokku viis ja igal ühel neil ka oma nimi.
1. kl 0500 - 0530 Fajer (loe Fadzer)
2. kl 1300 - 1330 Zohear (loe Zohher)
3. kl 1630 - 1700 Aser (loe Asser)
4. kl 1800 - 1830 Mugrib (loe nagu näed ;) )
5. kl 1930 - 2030 Aishaiea (loe Aišha) või lühidalt Ishae
ja lisaks on veel nö boonus palveaeg :)) see jääb siis vahemikku kl 1400 - 1600 ja nimeks Tajaid (loe Tadzaid). Selle aja vahemikus siis võib igaüks veel lisaks palvetada kui ta seda soovib ja aega on.
Ja need suured laulikud, kes valjusti ja viisipidamata ruuporitesse karjuvad on kohalike inimeste poolt valitud nö meie keeli pastorid ja neid kutsutakse Amam-ideks. Kui aga juhtub see asi, et Amam on haige või lauluhääl pole just kõige parem, siis teda asendab Moizen, et ei juhtuks seda, et kedagi ei ole, kes rahvast palvele kutsuks.

Päeva lõpuks jäi mul veel märkmikusse nii mõnigi ülesanne või töö, mis tuleks ära teha:
1. shamiana ära lõpetada
2. siniste veepaakide torustik korda
3. taskulambid punkritesse
4. ICT ruumile taba ette
5. veepumpade toestus (ootan pambust)
6. katus ühele veepumbale ja veeboileritele (samuti ootan pambust)
7. suure telgi ettevalmistamine maha võtmiseks

Ja nii see siin käibki...sul võib olla rida ülesandeid ees, mida peaks või võiks teha, kuid mitte kõik saavad tehtud, sest alati tuleb vahele muid ja olulisemaid asju ja nii need päevast päeva edasi nihkuvad.

Kui kõht täis, siis kiiruga arvutisse, et suhelda oluliste inimestega ja alustada 17nda päeva blogi kribamist. Päev oli suht väsitav tänu kuumale ilmale ja mul lihtsalt rauges jõud 18nda päeva kokkuvõtte kribamiseks. Aga nüüd on see ka siin ilusasti olemas Teie jaoks! ;)

See oli minu 18s päev siin, Sukkur Del Sol-is ja poolteist nädalat on mul veel jäänud siin olla.

Stand by...

D-Day +16


Jee...täna siis pühapäev....rahulik stand by päev...ilus ilm jne jne. Seda ma mõtlesin hommikul kui ärkasin. Seda mõtlesin veel ka siis kui pannkooke näost sisse ajasin hommikusöögil. Seda mõtet ei jätkunud aga üldse mitte kauaks.

Veemehel tekkis mingi probleem ühe pumbaga ja pidime asjad kuidagi mängima, et vesi meil ikka olemas oleks jne. Egas midagi...üks lisapump tööle, kuid see vaja ju ka ühendada veevõrku ja sealt on vaja ka vesi välja saada. No torude ühendamine ei olnud mingi kunst, kuid aparaat ei tahtnud kuidagi puhast vett välja laskma hakata....hmm....ahaa...pumbas pole vett :D õhk tuleks ka välja lasta. No niii....ventiil lahti...õhk välja....ja voolikust vesi sisse ja siis kuulsin kuldseid sõnu..."You have to be fast to close it again!" Muidugi mõista ma ei pööranud sellele eriliselt tähelepanu....ventiilinäss näpuvahel jäin põrnitsema kuidas tollest samast august hakkas natuke vett välja voolama ja siis kus lajatas....tõsine fantaaaan.....ja minul kiilus täiega kinni. Vahtisin suu töllakil kuidas vesi lihtsalt purskas..nagu see oleks minu jaoks olnud mõni  maailmaime In the middle of the desert. Aga ma pidin ju selle kuramuse augu sulgema, kuid see ventiili kork oli ikka veel minu näpus millegi pärast. :) eks tuli siis minna ja kuidagi see auk sulgeda.....vett lendas kõigis ilmakaartes ja minul ei jäänud alles vist ühtegi kuiva kohta. Tilkusin nagu kutsikas.....ja kes naeris...mitte mina...naeris see, kes mind hoiatas :D Vähemalt sai see töö tehtud, kuid ees ootas juba järgmine. Kuiv särk selga....kiire kohvipaus ja pidingi juba generaatorite juurde lippama, sest kraana oli kohale jõudnud.

Õnneks oli meie elektroonikul valmis mõeldud maru hea plaan, kuidas, millises järjekorras ning kuhu midagi tõstma hakatakse. Kiire generaatorite ümber lülitus.....masin seisma....konks külge ja uude kohta paika. Voolu kiire tagasilülitus ja teine genekas õhku ja omale uuele kohale. Ja nii kõik ülejäänudki. Voolukatkestust ei tekkinud hetkekski....kui muidugi välja arvata see, et mees, kes vastutab WFP kontorite voolu eest, sellel ei olnud nii head plaani kui meil ja WFP offisid olid ilma vooluta pea tunni. Meie vastusala aga ei pidanud muret tundma, et vool kaduma oleks läinud. Kõik töötas nagu nõiaväel.

Lõunaaaa! Saime nö lõpuks hinge tõmmata. Peale lõunat lubasin omale mõnuga lisaks kohe ka tunnikese päikesevanni. Mõnuuus...kuigi ega ma suur peesitaja ei ole. Tegelikult ma ei salli seda üldse mitte, aga ega siin muud varianti paraku ei ole. Tuleb võtta ja nautida seda, mida saab.

Tunnike peesitatud...siis oli vaja juba uuele rindele minna. Vaja tiimliideriga mingid arved kokku lüüa ja  aruandeid teha....ses mõttes, et aitasin tal neid teha. Vahepeal pidin tegema ühe äridiili kohaliku töödejuhatajaga, kellelt puitu pidime tellima ja pambust. Vot see oli tricky one.
Minul oli vaja puitprussi...mõõtudega....50x100 ja pikkus 1100...ja selliseid kokku 8. Kui raske on aru saada, et kokku on vaja puitu a´la ca 9 meetrit. Tema räägib mulle jalgadest ja intsidest jms. Mina räägin aga millimeetritest. Kui raske on aru saada?! Ok...vahet pole....4 intsi ja 1,5 intsi...ning pikkus mingi ca 43 jalga. Faiiin! Sain aru...palju maksab? Kokku...13 450 ruupiat (ca 123 EUR-i).....mis mõttes nagu????? Puit on siin kuld vää?? Olgu...aga pambus....4 intsi läbimõõtu paluks....vähemalt 30 meetrit. Hmm....ok...paneme juurde, kuna seda puitu me siiski ei võta - liiga kallis! Teeme 40 meetrit! ok?!....50 meetrit ja kokku mingi 4000 ruupiat. Sobib...diil! Väga raske on suhelda inimesega, kellele sa pead tegelikult kõik paberi peal ette joonistama ja kirjutama, et ta mingitki aimu saaks, mida ma tahan ning kui palju seda kõike vaja on. Tuleb harjuda....aga seekord läks mul hästi. Diil tehtud!

Vova, mine vaata.....ühest duššikabiinist ei lähe vesi ära....ütles mulle veemees :D Ütles veel lisaks, et ta ise proovis midagi teha - st tegi torud puhtaks jne jne, kuid ikkagi...mingi kala on sees. Äkki pump ei tööta korralikult või vaja kabiini tõsta natuke kõrgemale.
Ok...läksin, vaatasin....süsteem minule täitsa võõras. Niih...siin on pump....hmm...metallkast...ühest otsast voolik sisse, teisest välja....mis seal sees on?? Have no idea :D Mis huvitav juhtub kui ma seda natuke füüsiliselt raputan?? Hmm.... eh.....töötab!!!!!!!!! Vesi kaob nagu musta auku ;) tehtud! :D Helistasin kohe peale seda ka tegelikult eelmisele laagri tehnikule eestist, et äkki oskab tema mulle mingit head soovitust anda, mida tegelikult tegema peaks. No tema soovitus oligi, et kui muu ei aita, siis metallkast lahti ja pumba puhastus. Ja kui see ei aita, siis kabiin kõrgemale. Tähh! Jätan meelde....kui järgmine kord on taas jama, siis teen sedasi, kuid hetkel töötab! ;)

Jõudsin käed vaid puhtaks pesta kui veemees tuli kaks torujuppi näpus ja ütles, et meil on väike probleem köögis ja et kas ma saan teda aidata. Ehh...ähhh....no ikka saan aidata. Kraanikausi äravoolu toru oli puruks läinud ja vaja midagi uut nuputada. Aga keskkond, kus pidime tööd tegema oli vhjuuuu.......haisev....ja porine. Mitte, et köök must oleks....ei ei...köök läigib kui.....teate küll noh. Haises see, et mustavee torud lihtsalt haisevad ja telgitagune oli porine lihtsalt. Läksin mina siis meie üllatuskastidesse sorima, et äkki leian mingeid toruühendusi, et see mure parandada....ja sealt ma tulin..."Lego" konstruktor näpus...tuttuus ühendus...seda muidugi väheke ise modifitseeritult, sest ühte vajalikku ühendust ei suutnud kuskilt leida..aga saag aitab alati - see ühendus tuli ise teha. Aga asi toimis ja köök saigi omale tutika torustiku ;)

Selle tööga saigi minu mõnus ning rahulik stand by pühapäev läbi, sest käes oli õhtusöögi aeg ja peale seda...hmm...leboooo!

Ei tea, miks kõik igasugused asjad just täna juhtusid....aga selline see värk siin on. Alati on midagi teha.

PS! Saan nüüd taas oma arvutiga kribada, sest "laenasin" konverentsiruumist omale uue klaviatuuri, mis ilusasti töötab minu läpakaga ja arvan, et see jääbki minu kätte kuni ära sõidan ;) hihihi....


Thats it.....homme algab uus nädal...uued tööd ja tegemised on ees juba ootel ;)

Some photos...

Fotoseeria

Mõningad pildid siis eilsest shopingu tripilt.

hea näide kuidas meie oma auto suvaliselt silla peal seiskasime, et pilti teha :D
teised vaadaku ise, kuidas meist mööda saavad :D

Sukkuri linna tsenter

See eeslikaarik oleks meid peaaegu alla ajanud.
Tõsine napikas oli ning see pilt oleks võib-olla
minu viimaseks jäänud.