Field trip.....

Augutäide vol.2


Reede....Day 21


Minu field tripi päev!

Kell 8 hommikul olime autode juurde valmis minema....kuid meie nö giidi ei olnud veel kuskil. Tegelikult ei olnud meil giidi....see, kellega me koos minema pidime on kohalik inimene, kes töötab WFP heaks ja käib nö külades inimesi küsitlemas jne. Selleks oli väga tore ja mõnusa jutuga Sabira. Viimaks Sabira ka jõudis...autosse ja trip võis alata. Pidime külastama kahte üleujutuses kannatada saanud külakest. Juba see informatsioon oli piisav selleks, et mõista, mis meid mees ootab. Ei midagi head. :(

Esmalt siis Sukkuri...UN büroo juurde, kus pidime ootama oma turvaeskorti, kuid mõne aja möödudes selgus, et võime julgelt ilma eskordita mööda suurt maanteed liikuma hakata. Suured teed pidavat politseist kaetud olema, kuna keegi oluline tegelane saabub linna jne...seega...safe to go!
Ilma politsei eskordita ei tohi siseneda üleujutuses kannatada saanud piirkonda, kuna seal liigub ringi palju nö hõime või gruppe, kes võivad ohtlikud olla. Aga mööda suurt teed alustasime siiski liikumist Shikar Pur'i suunas.
Shikar Pur on suure ajaloo taustaga linn ja seal on palju vaatamisväärsusi, kuid see ei olnud meie eesmärk....sõitsime läbi linna ja teisel pool linna tegime teeservas peatuse....jäime ootama oma eskorti, sest edasine tee on juba nö ohtlik tsoon.

poisid, kes jäid kurvalt meile järgi vaatama, kuna
me ei ostnud neil midagi....isegi kõige suuremate
pingutuste peale, mida poisid proovisid, et teenida
midagigi :(

Mõne aja möödudes eskort ka saabus ja sõit edasi võis jätkuda. Esimene külake, kuhu pidime minema oli Budho Buriro ja kui olime jõudnud  külakese lähedusse pidime uut politseieskorti ootama jääma. Viimaks jõudis ka see ja meid anti nö üle uue valve alla ja liikusime edasi külla.
Tegemist oli siis esimese külakesega (Budho Buriro), kus Sabiral oli vaja ära teha mõningad küsitlused. Külas elab 250 perekonda, mis omakorda teeb kokku ca 1750 inimest, sest perekonnas on ligikaudu 7 inimest.
Külake oli ujutusest räsitud ja toimus iseseisev taasehitus.....abi saavad inimesed vaid söögi näol ja kõik muu tuleb neil endil ära teha.
Põldudel oli näha valgeid laike, mis on tekkinud soolast, mis tuli koos mereveega ja jäi sinna. Suurem osa põldudest on kasutuskõlbmatud, kuid kohalikud püüavad ikka midagi seal kasvatada, et kuskiltki süüa saada. Sõiduteed olid tulvavee pärast kohati purunenud ja tuli autoga sõita alla põllule, et edasi liikuda.

taamal on näha rapsipõldu, mida kohalikud kasvatavad, et sellest õli teha

Budho Buriro

 Kui jõudsime külla, siis võttis vastu meid kohalik külavanem, kes väga sõbralikult meid edasi juhatas ja tutvustas meid kohalikele inimestele.

kohtumine kohalikega

näitasin pisikesele neiule tehtud pilti, sest nad ei ole mitte kunagi endast
tehtud pilti näinud ja oh seda rõõmu, mis lapse näole tekkis. Uskumatu.

kohalikud lapsed

Sel ajal kui Sabira oma küsitlusi tegi, siis meile näidati küla veevärki, mis on täiesti kohutav. Puurkaev on paar meetrit eemal kohast kus asub käimla ja  natuke eemal elavad ka loomad. Kogu käimla värk ja loomade väljaheited imbuvad maasse ja jõuab lõpuks veeni, mida inimesed kaevust pumpavad. Võtsime siiski kahest erinevast kohast kaasa ka veenäidud, et laagris teha analüüse.

Enne ära minekut näidati meile ka kohalikku kooli, kus käis parasjagu koolitund. Meie sisenedes oli lastel rõõm suur. Nad said näidata meile, mida nad oskavad ja nii mõnigi tõusis püsti ja luges meile ette inglise keeles tähestiku ja numbreid.

koolilapsed koolitunnis

Meie saabumine külla oli kohalikele inimestele suur asi. Meid võeti vastu väga hästi ja väga palju inimesi tuli uudistama ning käisid meiega kaasas kogu ringkäigu. Eriti agarad olid lapsed...kes alati ringi hüppasid ja jooksid ümber meie. 

Ringkäik tehtud...vajalikud küsitlused tehtud, võisime edasi liikuda järgmisesse külla. Lahkumisel oli raske vaadata laste ja kohalike nägusid.....tahtsin vaadata mujale....ja proovisin mitte näha neid pilke, mis meid järgi vaatama jäid.

Järgmine külake oli Qazi Patti, mis suure ujutusega hävines 90%. Külakeses elab siis ca 700 perekonda ja kui see nüüd korrutada 7ga, siis saate ka rahvaarvu. 90% külakesest hävinud, kuid elu siiski käib...inimesed on tulnud tagasi oma kodudesse, et neid taas ülesehitada ja elu käima panna. 

Nagu eelmiseski külakeses nii ka selles külakeses, võttis vastu meid kohalik pea ja tutvustas meid kõigile, kes ette jäid ja viis meid väikesele ringkäigule. Ka siin külakeses on abi vaid toidu näol ja mõningates kohtades oli ka UNICEF logodega telke näha, kuid kõik ülejäänud peavad inimesed ise ära tegema, et asi laabuks.

kohalikud poisiklutid mängimas värviliste kuulikestega

allesjäänud vett tõstetakse ämbrite haaval
veekanalisse

rusude alt otsitakse üles viimnegi kui telliskivi, et neid uuesti kasutada

kohalik sõiduk...Dzinzi

käib usin ülesehitus

Kui ka siin kõik küsitlused tehtud ja ringkäik läbi, siis ootas meid, kohas kuhu auto jätsime, ees suur üllatus. Kohalikud olid (ma isegi ei tea millega) maha joonistanud suurelt....WELLCOME WFP....väike trükiviga sees, kuid see emotsioon, mis mind sellel hetkel valdas, selle mõjul ei pannud ma seda isegi tähele mitte.  Oluline oli see, et meie ja ka WFP visiit oli ja on kohalikele niivõrd oluline ja nad tahavad igati tänulikud olla. Tundsin kuidas silm kipub vaikselt märjaks minema antud emotsioonist, kuid pidin selle pildi enne ära tegema kui silm ei seleta enam. Hoidsin end tagasi ja proovisin kiiresti autosse ära istuda. See oli tõsiselt midagi, mis liigutas. Super!!!!  Kui turvaauto saatel liikuma hakkasime, siis kõik inimesed, kes olid meid ära saatma tulnud aplodeerisid ja hõiskasid. Minu sees toimus midagi enneolematut......

Tagasiteel Sukkuri....olin kõigest nähtust ja kogetust niivõrd väsinud, et mul vajus silm väga suure jõuga ise kinni. Shikar Pur'is tegime väikese peatuse, kus Sabira ostis omale miskit süüa (meil olid omal lõunasöögi pakid kaasas) ja lisaks ostsis ta meile kingitusena kaks purki kohalikku kastet (Hadzar), mis on valmistatud erinevatest köögi-ja puuviljadest ja kõiksugustest maitseainetest. Väga kange kraam pidavat olema. Lisaks pakkus ta meile endale ostetud toitu, milleks olid taignas ja kuumas õlis küpsetatud piprad. Tundub, et neil siin on see väga pop rämpstoit, sest seda süüakse siin palju. Minuga kaasas olnud veemees keeldus pakutavast ja isegi mina kahtlesin selles veidike, kuid viimaks nõustusin ühe prooviks võtma. No kui läheb põhi alt, siis läheb....see võimalus on olemas, kuid tegelikult mõtlesin, et kuumas õlis tehtud asi....hmm....ääääh....proovin ära. Päris hea oli! Ja tegelikult oleme seda saanud ka meie enda laagri köögist....seega...kui hull see ikka olla saab. 

Kokkuvõttes võin öelda, et see tripp oli oli väga huivtav ja samas ka väga raske...vaimselt just. Tänud Sabirale, kes on super inimene! Tänud ka kõigile neile kohalikele inimestele, keda me nägime ja kes suudavad olla tugevad ning püüavad oma elu taas rööpasse saada. 

Tagasi laagris ja õhtusöök ei olnudki enam kaugel. Pizza-päev! Jeesssss....

Kuna meie UNDSS kutt Roal on mega tuunikalapizza ja üldse tuunikala fänn, siis olime palunud kokkadel teha Roalile isikliku tuunikalapizza. Jah....tuunikala pole Roali sõnul kala...."Tuna is tuna....fish is fish....I hate fish...but I like tuna!" No ei ole meie veel suutnud talle selgeks teha, et tuunikala on siiski veel kala...aga tühja sellega....ta sai oma special pizza ja 4 purki energiajooki, sest see pizza-õhtu jäi temal viimaseks. Lahkub tema siit laagrist juba tuleval nädalal.

mm....jammiiiii....

söödud!

Õhtul veel oluliste inimestega suhtlemine netis ning teades, et ka teisel pool maakera on ilusad ilmad, siis võisin selle teadmisega rahulikult magama minna.