D-Day +32
Minu viimane pool päeva laagris (esmaspäeval....day 31) möödus mul oma asjade pakkimisega....inimestega hüvasti jätmisega ning end nö vaimselt valmis seadistamisega, et NÜÜD ma siis lähengi ära. Kurb oli! Eriti kurb oli hüvasti jätta kohalike töölistega, sest neid inimesi ma enam kunagi ei näe. Kohalikud koristajad olid samuti kurvad ja esitasid ikka ja jälle küsimuse, et miks ma ikka pean minema...kas ma ei saaks jääda kauemaks jne jne. Oli tunda, et minu seal olek, kuu aega, on neile väga korda läinud ja nad kohe kuidagi ei soovinud, et ma ära lähen. Nende pilkudest, käitumisest ja olemisest võid tunda ja märgata kurbust.
– Ütlesin neile kõigile midagi ilusat ja tänasin neid südamest tehtud töö eest laagris ja mainisin, et nad on ühed tähtsamad inimesed siin laagris ja nad teevad väga väga head tööd ja ärgu nad kunagi kaotagu LOOTUST!
 |
| Mina koos koristajatega Vasakult püsti: Ghulam Shabir, Ghulam Asghar, Rehmat Ullah, mina, Chandan Kumar, Hamid Khan, Sarfaras Nawas, D-uniti Taku (nime ei tea), Hari Chend. Vasakult kükitavad: Shaled, Abid Ali ja D-uniti pealik Tiku (nime ei tea) |
Kui olin lõunasöögi lõpetanud....siis oligi aeg lennujaama poole liikuma hakata. Tee peal tegin väikse peatuse ka WFT Warehouse´is, kus jätsin hüvasti Aiedah ja Mike-iga.
Lend väljus õigeaegselt – ju siis A l l a h oli mulle armuline täna ;) ja tiba üle tunni kestev lend läks kiiresti – musa kuulates ja omi mõtteid mõlgutades.
Karachi lennujaamas oli mind ees ootamas Ramada hotelli buss, mis mind ilusasti kohe hotelli sõidutas. Hotelli territooriumile sisenedes pidime läbima bussiga turvakontrolli, kus tavaliseks kujunenud peegliga auto alla vaatamise asemel kasutati hoopis, eesti meediaski kunagi kõmuainet tekitanud „võlukepike“ e „Sniffeksit“! Kui nägin, et turvamees sellega bussist mööda kõndis, siis naersin endamisi ja ei suutnud uskuda, et seda asja siin kasutatakse ning minule oli selle vidina nägemine siin kui kummaline äratundmisrõõm. (Täpsemalt seletama ma ei hakka, mis riistapuuga tegemist on.)
Hotell siis....Ramada Plaza Karachi.
Pilte panema ei hakka, vaatate ise kodulehelt ;)
Aga hotelli ukse peal võttis mind vastu hmmm....bellboy, kes siis küsis kohe, et kas mina olen Vova?....saanud sellele jaatava vastuse...ütles, et minu sõber Ingo palus tal minu eest siin hoolitseda. Väga vahva....super!
Check in tehtud....misjärel kobisin oma tuppa. Oiii...voodi....telekas....dušš....vann.....lahe! Kuu aega pole ju telekat näinud...ja veel vähem mugavat suurt voodit :P
Esimese asjana palusin oma uuelt sõbralt, et kas oleks võimalik saada kuskilt klaviatuuri minu läpakale....ei läinud kaua kui see mulle ka toodi. Milline teenindus! Mida iganes ma soovin...mulle tuuakse ja sebitaks :D nii minu uus sõber mulle ütles. Hotelli slogan ütleb isegi: "Everything you need....leave the rest to us!"
Esimese asjana dušš....teisena kiire neti külastus.....siis telekas.....ja õhtusöök. Mmm....mis lambapraad!? OuMyGod.....tglt kaa...mõnusatl spicy....grillitud otse tulel ja kastmed kõrvale....supeeeer! Lisaks üks õlu, mis arve pealt pärast lugedes osutus „import.Coffee“-ks aga juu see siis neil sedasi käib...alkot ei märgita arvel. Kummaline, aga savi sellega....peaasi, et kogu õhtusööma supper oli!
Õhtu hotellitoas möödus väga kiiresti...lobisesin inimestega ja siis tuli uneaeg.
Teisipäev....day 32
Magasin esimest korda kuu aja jooksul kuni poole üheteistkümneni hommikul. Milline uni?! Ah kui hea oli! Dušš ning hommikusööki tsekkima kuskilt.....eh...jõudsin suht napilt hotelli restosse, kus põhimõtteliselt juba koristati hommikusöögi asju....kuid ma jõudsin ilusasti.
Päeva plaanisin täiesti niisama vedeleda....mitte midagi teha...isegi mitte linna peale minna, kuigi see plaan oli mul täitsa olemas ja valmis ellu rakendama, kuid ei....passin tühja ja naudin hotellielu ;)
Pool ööd saan veel siin olla, sest kolmapäeva hommikul enne kella kuut hommikul pean juba lennujaamas olema ja sõit Euroopa poole võibki alata. Jeeeee!!!!!!!!!!! Kodumaa igatsust ei olegi....kuid on inimeste igatsus! Ootan juba väga koju jõudmist ;)
No comments:
Post a Comment