Käes on küünlakuu esimene päev. Sõiduni on jäänud kaks ja pool päeva! Kahtlemata on need viimased päevad eriti ärevad, sest mingi sisemine ärevus on tõsiselt tööle hakanud, kuid nii see tegelikult peabki olema. Imelik oleks, kui ärevust ei oleks - paneks lausa muretsema.
Kõik vajalikud dokumendid ja pass koos viisaga on käes! (suudeti ikka kaks kirjaklambrit passi lüüa - cool! ;) ) Kõigile hädavajalikele paberitele olen oma signatuuri alla kritseldanud. Kõikidest tähtsatest dokumentidest ja paberitest tegin koopiaid (5tk igast dokumendist), et mitte mingil juhul originaal dokumenti või paberit kuhugi, kellegi võõra Muhhamedi kätte ei peaks andma. Kui kutt tahab minu dokumendiga kuhugi minna ja kontrollida, siis annan talle asjast koopia - "ole lahke, siin on koopia - tee sellega midagi!" Mõte on selles lihtsalt, et tähtsaid pabereid mitte käest ära anda ja A l l a h teab siis, kuna see ja kas see minuni üldse tagasi veel jõuab. ;)
Lõplik asjade (varustuse) nimekiri on samuti välja prinditud - ja neile on tekkinud juba osadele ette ka sõna "OK", mis tähendab, et see asi on olemas või poest muretsetud. Nimekirjas tõmban antud asja maha alles siis, kui ta kotti prantsatab. Siiani tundub, et asjad sujuvad ning muretsemiseks ei ole põhjust. ;)
Eile sain teada ka seda, et ma pean Pakistani viima ka 4 diiselmootori filtrit, sest baaslaagris olevat päris "KIIRE" nende asjadega. Miks mina? Sest vajalikud filtrid ei jõudnud õigeks ajaks (teadmata põhjustel) Rootsist Pakistani suunduva tehnikuni...nüüd on svensson seal, kuid filtreid tal kaasa võtta ei olnud, sest neid lihtsalt ei olnud ;) Nüüd olen mina ainus õlekõrs, kes need kohale toimetada saab. Seega...loodan, et need filtrid jõuavad Eestisse enne kui mina siit jalga lasen. Fingers crossed! - Riskikuller Voff :D
Malaaria tablette hakkan siiski närima homsest ja pean veel lisaks saama karbi tablette, kuna minu käes olevast kogusest ei tule mitte kuidagi välja, sest pean neid sööma ka peale Pakistanist naasmist teatud aja (kui ei eksi, siis isegi kaks nädalat). Esialgu tundus, et neist tuleb välja, kuna tollel eestlasest mehepojal, kes hetkel Pakistanis, pidi neid olema piisavalt, et ka mulle juurde anda. KUID täna kui temaga rääkisin ja ta selle teema üles võttis, siis tuli välja, et tal on neid ikka nii täpselt kui vähegi võimalik ja mulle paraku sealt ei jätku. Oma murest andsin teada ka kohe "kodubaasi" liikmetele ja homme tegeletakse selle probleemiga ning minnakse doktori käest neid juurde lunimas ;)
No nii ongi tegelikult, et asjad ei saagi alati normaalselt kulmineeruda....mingi kala peab ikka alati sisse tulema. See teebki asja põnevaks! ;)
Ja eriti nõme on tegelikult veel see, et üks nohupoiss on mulle külla tulnud. No kus ta kurat oli terve jaanuarikuu???? Ei...ta ikka tuleb siis, kui teda kõige vähem vaja on.....seega, nüüd on vaja veel võidelda pisikese nohuga, kuid alternatiivmeditsiini võtted (küülauk ninna, kuum jalavann, pärnaõie-mee-sidruni ja ingveri tee) TÖÖTAVAD ja tänan neid, kes mulle häid nippe soovitanud on!
Valmistume siis endiselt edasi....ei ole palju jäänud!!!!!!
