Emotions...

D-Day +5

Tänane hommik oli natuke teistsugune võrreldes teiste hommikutega...peale hommikusööki ei järgnenud selle mitte kohustuslik puhkehetk, vaid võitlus solgiveega.
Kui olin sööklast väljunud, käes kruus kuuma kohviga ja mõttes see, et kuhu ma maha istun jne. Selle asemel tuli Elektroonik minu poole ja küsis, et kas saan teda aidata....pump, mis hoiab kanalisatsiooni veetaset õigena on kaput...ja kõik kohad on paska täis :D Tuleb pump ümber vahetada varu pumba vastu, kuid selleks peame tegema uue vooliku ühenduse. Kuid esmalt....vana pump solgiaugust välja...auk uue pumbaga kuivaks.....ja seejärel uuele pumbale äravoolulukuga toruühendus külge panna jne. Tegelikult, selles augus ei olegi väga solk...sinna tuleb kasutatud vesi köögist, kus on tegelikult sees ka palju õli....kuigi see kogu värk haiseb ikka solgi järgele ;)
Operatsiooniga pihta hakates tuli mulle kohe meelde üks anekdoot, kus mees on keldris kaelani sita sees ja üritab seal mingit solgitoru remonti teostada ning palub õpipoisil erinevaid tööriistu kätte ulatada ning viimaks ütleb poisile, et õpi õpi, muidu jäädki võtmeid kätte andma. :))) vot selline samasugune tunne tekkis ka kohe minul...õpipoisi tunne :D Aga inimene õpibki terve oma elu ja kokkuvõttes sujus meie koostöö elektrikuga ime hästi. Kõik toimis! Mina meisterdasin töötoas uuele pumbale külge uue toruühenduse, tema üritas senikaua vana pumba küljest samasugust juppi ära keerata ja hiljem tuli ka välja, et antud jupp vanal pumbal oli ka rikkis - nimelt tagasivoolu klapp oli rikkis. Kontrollisime siiski nii igaks juhuks veel kas vana pump töötab, kuid see otsustas siiski vait olla mitte piiksugi teha -  kaput! ;) Üks päev kavatseme ehitada uuele pumbale alla ka metallist mingi raami, et seda solki ja muud jama pumpa sisse nii lihtsalt ei pääseks....üks metallämber tuleb selleks vist ära lõhkuda :D Peale selle töö lõppu toimus siis alles meie hommikune kohustuslik miiting ja peale seda mingi laiali tööd tegema.
Alustasin ühe teleskoop lambi julgestamisega peale mida käisin köögi õhukompressorit kontrollimas ja peale seda õhupuhastusmasina kallal, kust puhastasin natuke õli jne. Käes lõuna! :D
Peale lõunat järgnes minu siin oldud aja suurhetk. Shopingu tuur Sukkuri linna ;)
See tripp ei olnud kindlasti mitte mingi turismireis....igasugune liikume baaslaagrist välja nõuab väga täpset ohutusreeglite järgimist ja asi on niisama lõbusõidust suht kaugel. Linna läksime siis mina, elektrik, meie "kõike sebija" Quaiser ja muidugi ka autojuht Sami. Linnast oli vaja leida uus aku, puukruve (reistpeaga) ja mõned kühvlid/harjad koristajatele. Noh...linna teab ja tunneb Quaiser ja Sami. Aknad kinni, kont puhub täiega...ja sõit linna poole võttiski ei rohkem ei vähem kui 15 minutit.
See, mida ma jõudsin näha teel linna ja linna jõudes ning linnas olles vapustas mind tõsiselt ja pani väga tõsiselt mõtlema sellele, et mida kuradit meie seal kodudes kurdame ja vingume mingite tühja-tähja pseudoprobleemide üle??? Meil on internett, meil on kolmekorruselised majad, meil on millised autod, meil on külmkapid süüa täis, meil jookseb kraanist puhas vesi, meil on töökoht, meil on soe ja mugav kodu jne jne....mida kuradit?? Need inimesed siin Sukkuris, elavad nagu rotid (vabandan südamest selle väljendi pärast), kuid nende olemus ja lahkus......ei ole mina veel sõbralikumaid ja heatahtlikumaid inimesi mitte kuskil mujal kohanud. Neil ei ole mitte midagi sellist, mida ma üleval pool mainisin, kuid nad on täis elutahet, töötahet, sõbralikkust ja lahkust. Uskumatu!! Olin heas mõttes shokis, sest linn on suur....tänavad on väikesed, hullult räpased ja räämas, linna tänavatel valitseb meeletu ja kohutav liikluskultuur, inimesi on niiiiiiiiiiiiii palju tänavatel ja kõik sagivad ringi....kuid seda arvestades kõik see toimib! Kõik toimib!
Autost väljudes tekkis kohe selline ebamugav tunne, sest tajusin, et mind on tabanud 1000 inimese silmapaarid, kes mind nüüd jälgivad ja vaatavad nagu maailmaimet või inimest kosmosest. Kuid katsusin sellest mitte välja teha, sest kohapeal kaua seista ei taha ja meil on vaja leida asjad linnast ja tagasi baasi minna. Samas tuli olla ettevaatlik...seda igas mõttes. Et sind väikesed lapsed kogemata lihtsalt möödaminnes tühjaks ei varastaks, samas tuli jälgida pidevalt ümbrust ja katsuda ennetada ebameeldivaid olukordi, millesse sattuda ei taha....vähemalt mitte siin piirkonnas ja mis põhiline...tuli jälgida, et sinust eesli, jalgratta, mopeeti, tuk-tuki või autoga üle ei sõidetaks. Isegi üle väikese uulitsa minna oli aega nõudev tegevus, sest tühja auku liiklusvahendite massi vahelt leida oli pea võimatu, kuid viimaks viimaks. Keegi sind siin siiski alla ei aja.....ja selle pärast asi toimibki siin. See oht on sul küll alati olemas, kuid tuleb ise silmad lahti hoida ja küll siis ellu jääd.

Olin julge ning võtsin endaga ühes ka oma fotoka, mis ei ole just pisike ja mida varjata ei ole ka just eriti lihtne. Seega...silmapaare ja uudishimulike inimesi tekkis veel rohkem. Katsusin neid hetki mil jala kõndisime ka kuidagigi ära kasutada ja kiirelt klõpsud ära teha, kuid see ei ole lihtne, sest pead selleks ju seisma jääma ja siis võid juba kõigele edasi-tagasi liikuvale massile lihtsalt ette jääda. 

Aga näha kohalikke lapsi siin....nende pilku sinule alt üles....(arvan, et koerte pilk on minu jaoks siiski koht kõrgemal kohal) kuid nende laste silmad ja pilgud siin...käsitlematu! Kiiresti edasi....Vova...ära jää seisma....ei tohi neile tähelepanu pöörata....muidu ongi nad sinu küljes kinni nagu takjad. Neelatan sügavalt ja astun külmalt edasi.... Leidsime akupoe...ja kae perra...Sami oli oma autoga meile järgi jõudnud. Ok....akut paluks. Quaisar oli meile kui tõlk....aitas sebida ja uurida. Järgnev seik oli minule shokkeeriv ja mind pani järgneva nägemine veel rohkem mõtlema sellele, et mis ühiskonnas ma olen. 

Akusid müüakse siin tühjadena....need täidatakse akuhappega kohapeal. Seega...mingi pisike kutt krahmas ostetud aku ja pani selle välisukse juurde maha....keeras suuremat sorti kanistrilt korg maha ja siis hakkasin silmadega otsima, et äkki haaratakse nüüd kuskilt mingi pumbamoodi asi või midagi säärast, kuid lootuseks see jäigi. Kutt haarast hoppis kummivooliku ja torkas ühe otsa kanistrisse, teise suhu.......ja juba ta ka tõmbas (imes) kiiresti vooliku ühest otsast...ja akuhape hakkas voolama akusse. WHAAAATTTTTT????? Et nagu mis mõttes???? See ei ole võimalik!!!!!!!!!! Sedasi imetakse siin akuhapet....ja seda teeb pisike poiss....usun, et teeb seda sandikopikate eest, kuid raha peab ju kuidagi teenima, aga et sedasi?? Quaisar siis katsub seletada...."It's ok, it's a normal thing...you are in Pakistan, in Sukkur you know"! Tean küll jah, et ma siin olen, kuid ikkagi.....ok...vahet pole...püüdsin sellele mitte rohkem mõelda. Elu on siin lihtsalt selline ja siin tehaksegi mida iganes, et vähegi teenida. 

akuhappe kutt

Aku käes...autosse ja edasi shoppama. Vaja veel kruvisid ja harju. Peagi jäi auto seisma....Ohooo....kruvipood :D Palusime siis müüjalt ristpeaga puidukruvisid....ahaa....kuskilt kapi kõrgemalt riiulilt juba ulatatatigi meile karp õigeid kruve ja palume lisaks anda veel kolm karpi. Ost tehtud! Edasi luudade järgi :)

Sõitsime edasi-tagasi...ühte tänavat pidi ühte otsa ja siis mööda teist tänavat tagasi jne jne. Lõpuks palus meie suur sebijamees autol peatuda ja ütles - "I'll be right back!" Läksin samuti autost välja, kuid autost kaugele ei kõndinud ning tegin mõningad klõpsud kaameraga, sest käed värisesid tõsiselt pilditegemise järele. Siin on niiii palju asju, mida pidistada. Inimeste emotsioonid, erinevad näod, karakterid jne jne. Aga fotode järgi ma siia ei tulnud ja pean seda omale pidevalt meelde tuletama....piirkond ei ole väga turvaline ja tuleb olla eriti hoolikas. Mõned klõpsud tehtud, autosse tagasi.....ootame.....ja ootasime veel mõne aja....aeg hakkas ka juba kuklasse peksma, sest pidime kella kolmeks laagris tagasi olema. Ja sealt meie mees tulebki....käes kolm harja ja kaks kühvlit....olemas! Suund tagasi baaslaagrisse. Katsusin veel autostki pilti teha nii palju kui sain....

Mingi hetk vaatasin auto taga aknast välja ja oh....meile oli külaline autole tekkinud. Pisike poiss oli auto tagapamperile hüpanud ja hoidis kastist kinni....kasutas tasuta edasi liikumise võimalust ja see pidi siin väga normaalne nähtus olema. Sami ja Quaisar rääkisid selle peale kohe ka ühe loo, kuidas nad olid samuti linnas shoppingul käinud ja autokast oli igasugu pahna lõpuks täis olnud ja lisaks ka toitu. Olid nad ka siis üks hetk märganud, et auto taga ripuvad lapsed, kes kahe suu poolega kastis olevat sööki sisse ajasid. ;)

donkey business

tasuta reisija

a bus

dunkey taxi

midagi Elektroonikule :P

tuk-tuk

band of brothers

head shef

grandfather and grandson

põka takso

camel taxi

 Terve tagasi tee, nii palju kui meil seda oli...vaatasin aknast välja ja jäin mõttesse. Mõtlesin palju....nähtu ei tahtnud mulle kuidagi päris kohe kohale jõuda. Olin segaduses, hämmingus, kurb, kuid samas ka õnnelik, et seda kõike nägin....see asi vajab seedimist!
Õigel ajal olime laagris tagasi....vaja teha kohe kohvipaus! Teised tiimikaaslased roomasid ka kõikjalt laagrinurkadest kokku Swan Lounge-sse. Uurisid, et kuidas meil tripp läks jne. Muljetasime päris palju teemal siin elu ja olu. Aga töö vajas tegemist! Eile alustatud laagrinurga puhastus peab edasi minema. Kindad kätte ja meeletu tolmu sisse rookima minema. Tõstsime osaliselt telgikomponendid euroalustele ära, et siis homme need pesunurka ära viia.....ja märkamatult on kätte jõudnud õhtusöögi aeg :D mis asja? ahjaa...tulime ju tagasi kella kolmest, siis 45 minutit pläägutamist, pluss kohvi ja noh...kaua sa neid kotte ikka tõstad.......okou.....doktori käsk tuli...."Dinner time!"...tuleb minna!
Söögilaua ääres saan omale uue hüüdnime..."pepper boy" - sest ma oleksin ääre pealt vajanud tulekustutid. Suur tükk ajab suu lõhki - ütleb vanatarkus. Minul pani aga suu põlema! Arvasin, et oh...toidu kõrvale on lahti lõigatud ka chillipipar...ja noooo muidugi...Vova asetas taldrikule suure lusika täie pipart ja sealt kohe suure hurraaaga omale neli tükki koos toiduga sisse kahmas. Jah...alguses nagu ei saanudki aru, kuid siiiiiiis....oh jummel...."My mouth is on fire guys!" suudan veel öelda ja silmist hakkab pisaraid tulema....vett ka, kurat, peale juua ei saa...too teeb asja veel eriti hulluks. Ja kõik, kes laua taga istusid ja naersid....sest ma ei suutnud mitte midagi öelda rohkem, sest suud pidin lahti hoidma ja hingasin vist läbi kõrvade, sest vett tuli kõikjalt...nii silmist kui ka ninast. Ohhhh....vot see oli suutäis! "Pepper boy!" kõlas laua otsast..."you got the new nickname!" Cheers! Enne õhtusööki.....suutsin oma tiimiliikmeid ka väikese Kalevi kommipakiga üllatada. Meestel läksid silmad ja näod nii rõõmsaks - mõni vist ei ole juba mingi 7 nädalat shoksi saanud. Ja siis mõistsin veelkord, et sellises kohas olles võib niiiiiiiiiiiiiiiiiii väike ja pisike asi niiii palju rõõmu valmistada ;) Ja nii ongi!
Istun taas arvuti taga ja kribangi, nüüd juba tänase päeva kokkuvõtte lõppu! Kohe kohe tõmban tänasele päevale joone alla ja lõppu vaid lisaks selle, et tänane päev oli täis emotsioone ja hiljem arusaama, et tegelikult ei ole meiesugustel inimestel õrna aimugi, kuidas inimesed tegelikult sellistes kohtades ja riikides elavad.....mõistma hakkame vaid alles siis, kui oled oma silmaga seda kõike näinud!

Head ööd!!!!!

D-Day +4


Teisipäev....naissss! Ja olen oma blogi kribamisega jõudnud ilusasti ree peale....sjuuuuper! ;)
Rutiine hommikune tegevus...pesu...söök ja väike relax ;) Enne briifingut käisin Elektroonikuga generaatoreid ümber lülitamas päevase süsteemi peale - piece of cake! ;)
Miitingul otsustasime hakata laagri ühes nurgas oleva pakitud laagrikola (telgid ja muud asjad) sorteerimist....kontrollida, et mis on niiske, see lahti võtta ja päikese kätte kuivama panna...mis sealt on praht, mis mitte jne. Samuti tuli alustada ühe telgi tühjaks tõstmisega, et selle saaks millalgi kokku panna ja teise kohta viia, mille sisse tuleb jõusaal - jõusaali profivarustus on Islamabaadis juba olemas ja ootabki kui telk õige koha peal olemas on. Lisaks kõikidele teistele tegevusplaanidele oli mul endal märkmik täis kribatud igasugu asju, mis kõik tuleks ära teha, mida tuleks tegema hakata tulevikus ja mis siis jääb on Monday peale :D Aga alustasin oma tööpäeva survepesuri parandamisega, sest too aparaat lekkis täiega ja kui seda kasutada, siis oled sama märg kui too koht, mida pesta soovid....seega...tuli midagi ette võtta. Aga mehed teadsid, et see jooksebki vett läbi ja siiani pole see korralikult töötanud. Noh...proovida ju võib. Võtsin pesuri püstoli lahti....ühendasin voolikud seal sees lahti....ühenduskoha, kust vett lekkis tegin toruteibiga üle...ühendasin ära ja läksin testima....noh....nagu ei tule nii palju vett enam.....aga oh eiiiiiii.......hakkas taas lekkima rohkem :) demit! Noh...ega ei olegi midagi muud teha kui see töötuppa tagasi viia, sest uusi tihendeid meil ei ole ja sellega ei saagi midagi teha. Otsustasime, et tellime uued tihendid ja vähemalt ühe uue pesuri veel juurde. Ja nii see aparaat oma uut päeva ootama jäigi.
Teiseks võtsin kätte ja kinnitasin toestusnööridega ära ühe teleskooplambi, mis laagri territooriumil ilusasti püsti seisis. Ei tea, miks see seal ilma toestuseta seisis...võib teine veel suure tuulega ümber kukkuda. Enam seda ei juhtu ;)
Niih...teised mehed olid sel ajal alustanud nii telgi tühjaks tõstmisega kui ka kolahunniku sorteerimisega. Sorteerimise käigus lõhuti ära meie valvurite puhke putka, sest see oli ehitatud meie sealse kolahunniku sisse. Sellelaadseid osmikuid on valvurid ise või siis on nende jaoks kokku klopsitud euroalustest ja vineerist ja neid on siin laagri seina äär täis. Tahavad nemadki ju kuskil korra tagumiku maha panna vms. Seega...mingi aeg, päeva jooksul tuleks see taastada. Võtsin selle oma südameasjaks. Möllasime siis selle tolmu ja sodi sees mõni aeg ja asi hakkaski juba ilmet võtma. see sinna, see tänna, selle viime hoopis sinna jne jne. Üks osa kolahunnikust klaar.....maha jäid veel vedelema telgid, telgidetailide kotid ja igasugu muid telkide juurde kuuluvaid asju. Vähemalt on nad nüüd korrapäraselt jne. Samal ajal võttis Elektroonik telgist maha kogu elektrisüsteemi, meedik viis välja voodid ja viimaks tõsteti telk seest täitsa tühjaks. Peaks nagu valmis olema kokkupanekuks ;) Kogu selle töö juurde käivad ka "kohustulikud" kohvipausid ja puhke hetked. Vahepeal oli meil ka lõunasöök, kuid kuidagi ei tahtnud töö selleks hetkeks seisma jääda kuni selle hetkeni, kui meie meedik läbi raadiosaatja teatas, et käes on lõuna ja töö jätta...see on käsk! Oukeiiii...kui doktor käseb, siis tuleb minna - tema sõna on kõrgeim! ;)
Peale lõunat võtsime suuna taas laagri nurka, kus meil töö pooleli jäi. Mingil hetkel võtsin akutrelli, kruvid ja sae ning hakkasin valvuritele uut osmikut ehitama. Trrnnnn-trnnnnn....šhhhh-šhhhh.....uh ja äh....ja valmis see oligi ;) as simple as possible but strong enough ;)
Uskumatu kui kiiresti aeg lendab sedasi kui pidevalt on tegevust....indeed, sest kell sai viis ja pidime taas generaatoreid ümber switchima minema.
Generaatorite juures käib meil usin töö, kus kohalikud valavad meie generaatorite jaoks uut betoonpõrandat ja aparaadid tõstetakse ümber uuele põrandale on next Monday! Just....järgmisel, mitte niisama on Monday ;) aeg on väga selgelt paigas - järgmisel ;)
Aga ümberlülitamisel tekkis ka väike intsident, kus olime 2 sekundit tagasi aparaadid ümber lülitanud kui generaatori, millele voolu tootmise ümber lülitasime, radiaatori tiiviku juurest hirmus krõbin-krabin kostma hakkas....kiiresti lüliti tagasi vana geneka peale ja hädaolukorra nupust uus masin ruttu seisma. Kartsime, et tiivik on puruks ja see ehmatas meid mõlemat ikka väga. Õnneks...asi nii hull ei olnud....tiivikus oli kilekott, mis nüüd miljoniks tükiks oli, kuid kuidas see sinna sattus. Hmm...ojaa...töömehed....nad on oma söögikotikesed sinna vedelema jätnud ja tuulega on nad generaatorite juurde puhutud ja geneka tiivik tõmbab nad suure tuulega alt omale sisse. Tegime siis siis tiiviku traadijuppidega sorkides plastikust puhtaks ja läksime noomisime töödejuhatajat, et too oma jüngritele selgeks teeks, et nad ei jätaks siin territooriumil midagi kerget lohakile. Lülitasime uuesti masina tööle ning ümberlülituse uus katse võis taas toimuda. Huhh....vedas see kord!
Käes õhtusöögi aeg, mida tahan eriti ära märkida! Mitte et, kõik ülejäänud toidud siiani mitte maitsvad on olnud, kuid tänane lammas oli ikka niiiiiiiiiiiii ülimalt super, et selle kirjeldamiseks püüdis igaüks sööklas midagi öelda. See liha sulas suus....seda ei pidanud isegi närima...see lihtsalt sulas suus. Mmmmm...... kiitus kokkadele! Ja lisaks väga maitsev keeks pähklitega!
Ja nüüd ma siin istun ja kribangi oma blogi....nii eilset kui siis ka tänast. Tundub, et olen graafikus ja võin nüüd edaspidi õigeaegseid postitusi üles panna siia :P
Ahjaaa.....homme on mul Sukkuri linna minek....shopingule ;) Kaasas siis Elektroonik ja kõikesebija Quaiser :D Kõikesebija on härra, kes suudab vist kõik asjad siin kandis välja sebida. Seega...väga vajalik mees!
Ega ei oskagi rohkem midagi siia lisada. Kõik on siiani olnud väga super....olen väga paljudega siin suhelnud ja kuulnud oi oi oi mis lugusid inimeste missioonikogemustest ja seiklustest. Päris põnev on!

Ja panengi nüüd i-le täpi peale lõpetan tänase sissekande! ;)

1000 sõna

Pilt meie meeskonnast, autojuhist koos tema "limusiiniga" ja väike fotoülevaade Sukkuri ja selle ümbruses olevatel tänavatel/teedel toimuvast ja arvan, et pildid kirjeldavad asja palju rohkem ja paremini kui minu 1000 sõna.

IHP team: mina, pealik Arne, kokk Toby, veemees Jan, elektroonik Ingo ja meie meedik Kaj (päike paistis küljepealt silma, seepärast ongi mul silmad kinni, sest ma ei kannata eredat päikest)

meie autojuht Sami oma uhke Toyotaga

koduta jäänud inimeste üks telklaagritest

taamal samuti üks telklaager

kohalikud võimuesindajad

no comments

bussijaam....vist?!

kohalikud rekkad. Väärtus on auto küljes, mitte auto ise!

dunkey drive (baaslaagris majandamine)

"on Monday"

D-Day +3


Esmaspäev.....minu esimene ametlik tööpäev ;) Jepikajeee.....

Päev algas ikka äratuse...pesu ja söögiga. Peale seda kohvi, väike relax ja hommikune meeting. Arutasime läbi päevased ülesanded, et mida tuleks teha, mida võiks teha ja mis tehakse "on Monday" :D Mis värk selle Monday-ga on?? Ehee..."on Monday" tähendab seda, et mingit asja tehakse esmaspäeval, kuid millisel, seda pole öeldud. Seega...."on Monday" :D
Minu päev algas sellega, et läksin elektroonikuga elektirgeneraatorile 500 tunni hooldust tegema. Põnev...huh? Ojaaa! Generaatoril oli vaja ära vahetada neli filtrit...lisaks õli ja siis kontrollida ka muid vidinaid ja asju selle juures. See võttiski meil terve ennelõnase aja ning õlistena lõpetasime oma esimese poole päevast väikese karastusjoogi ja jutustamisega meie Swan Lounges ;)

Swan Lounge

Kui lõuna söödud, oli kohustuslik päevane lebo hetk....st seda, et mulisetakse niisama....ühesõnaga...lastakse leiba luusse. Peale seda pläku-pläkut tuli tööle asuda, sest mõned asjad vajasid korda tegemist. Käisin külaliste telkides kahte voodit timmimas, sest kaks inimest olid kurtnud, et voodid on kuidagi imelikud....vist liiga pehmed või midagi sellist. Hmmm...ok...lets get and a have a look ;) Voodid on siin sellised, et koosneb ta siis alumiiniumraamist, mille ümber on põimitud midagi turvavöö sarnast, ehk siis selline ruudustik on neist moodustatud. Ok....mis mõttes ei ole väga pingul?? Või mis täpsemalt inimest häiris selle voodi juures? Otsisin siis üles põimingu alguspunkti ja hakkasin sellest kohast rihmasid pingutama ja nii kuni lõpuni välja ning tegin lõppu sõlme. Nüüd on see voodi nagu kiviplaat...võibolla ollakse nüüd sellega rahul. Teise voodiga oli asi aga veidi keerulisem ja seda ei viitsinud ma isegi mitte pingutama hakata...vahetasin selle lihtsalt välja ühes tühjas kabiinis oleva voodiga. Eks näha ole, kas tuleb mingi kobin sealt veel või mitte ;)

Õhtul kelle viie paiku pidin siin jätkama Elektrooniku seiklusi, sest kella viie paiku tuleb generaatorid ümber lülitada, sest öösel tarbitakse vähem elektrit ja selleks on kasutusel väiksema võimsusega genekas. Sama tehakse ka hommikul, kus lülitakse asjad uuesti päevase režiimi peale. Kuid sinnani oli veel aega terve igavik.

Tegin väikese tiiru laagris, et järsku jääb silma midagi, mida võiks kohe parandada ja ei pidanudki kaugemele minema kui WC ja dušši sektorisse. Seal oli üks roost tehtud sein, mis tahtis pooleks vajuda. Ega kaua ei pidanud mõtlema...töötoast vajalikud asjad....sein ilusasti kokku ühendatud ja nüüd seisab ilusasti, kuid üks päev tuleb seda vähe tugevamini toestada, et see ikka korralikult püsiks. Niih...liigume edasi....ahaa...viiks pesu pesumajja hoopiski. Selleks see ju siin on! Ehee...võtsin oma mustaks läinud riided ja pesumajja korvi...hopsti! ;) Järgmisel päeval lähen toon ära. ;)

Tuiasin veel laagris ringi...ja jäin seisma seal, kus kohalikud töömehed/aednikud tähti liiva sisse tegid. Seisan mina ja hakkan veerima...U....Z....2....midagi kolmandat....ei ei....U....2.....Z.....wtf nagu??? oot....proovin uuesti....U.....Z....mkm...2....ei ei! It makes no sense here! Härra, kes siis neid tähti seal liiva peal ilusasti püüdis nööriga maha märkida tõuseb püsti ja küsib kuidagi inglise keelt purssides..... 

"Hello mister....is it ok?"

- "Hello, what letter is written down here?" 

-"What (vangutab pead)...no understand!"  

Ok...mõistsin...kutt ei saanud aru, mida küsisin ja see ei ole midagi imelikku....nad ei räägi siin seda keelt. Katsusin siis oma küsimust vähe teist moodi esitada. -"U? Z?...no?..2?" - "No mister...UN!" Ahaaa....kuidas ma kohe sellest aru ei saanud :)))) ja siis öeldakse, et kohalikud on kirjaoskamatud. Ehh...no aga see N ei näe nagu kohe üldse N-tähe moodi välja. See on nagu vildakile vajunud 2 või Z. Katsun siis seletada, et see täht peab olema teistsugune, sest see ei ole N-täht siin! Tundub, et kutil käib tuul kõrvadest läbi....ok....võtan kasutusele oma sõrme ja joonistan liiva peale tema tehtud N-tähe...tõmbasin sellele sõrmega risti peale ja tegin kõrvale õige N-tähe ja suunasin sõrme sellele....

"This one is correct...not the other one!" 

Ka sellest pole kasu, sest kutt vangutab peab....ok...järgmine abimees....paber! Joonistasin siis paberile olemasoleva tähe ja kõrvale korrektse. Püüdsin kõiksugu variante, et kutile selgeks teha asja...viimaks võtsin maas oleva "N"-tähe moodustanud nööriotsast kinni ning hakkasin seda muutma selles suunas, nagu see olema peab....nüüd sai kutt aru....ehhh....kukkus kohe abistama ja sõrmedega tähe laiusi mõõtma jne jne. Saime korrektse N-tähe!  

"Good job!" 

- "Thank you mister!"

See et, need töölised ei pruugi kohe asju teha õigesti ja neid tuleb aegajalt käia juhendamas, see on täiesti normaalne ja see ei näita seda, et nad ei oska midagi. Nad oskavad palju!!! ja teevad seda omamoodi! Tegelikult ka.....rõõm on näha selliseid inimesi.....sest kui nad tööd teevad, nad on alati rõõmsad ja alati naeratavad ning kaugelt juba hüüavad "Hello mister....how are you my friend!" Seda on tõsiselt hea kogeda siin ja seepeale hakkadki asju vähe teise nurga pealt nägema. Nad teevad oma tööd loodi täpsusega, kuid selleks nad ei kasuta loodi. Vot nii on lood! Ja mul oli väga hea meel seda meest aidata, sest nägin, kuidas mehe silmades oli terve selle aja rõõmsameelsus, kuigi ta ei saanud kohe asjadest õigesti aru. 

Päev jõudis siis sinna maani, et tuli minna ja Elektroonikut mängima - seda ikka vaid õpipoisina! Generaatorite ümberlülitus. See ülesanne ei saa minu oma olema, kuid on hea teada, kuidas asju tehakse, sest äkki ei pruugi elektermeest olla siin või mis iganes....seega...lisateadmised ei lähe mööda külge maha. Kõik tuleb vaid kasuks :P  Niih....esmalt...selle generaatori kontoll, millele ümber lülitatakse....õlitase...veetase radiaatoris...visuaalne kontorll, et kuskilt midagi ei lekiks....lülitasime aparaadi sisse! Lasime masinal soojaks minna...kontollisime näite display pealt, et kõik oleks normaalne ja siis lülitist säuhhti....vool ümber lülitatud! Tehtud! Vana masin välja lülitada, oodata kuni ta täitsa seisma jääb ja siis laagri peale jalutama, sest õhtuks tuleb kõik soojapumbad ja tuled sisse lülitada. Tehtud! Õhtusöök meie udupeenes restoranis "NOMAD". 

"nomad" resto köök

Ahjaa....minu kolleeg oli jõudnud öösel väikese viperusega Eestisse. Viperus oli see, et ta jäi oma viimasest lennust Stockholm-Tallinn maha, sest Doha-Stockholmi lend hilines tund aega. (sama asi oleks peaaegu juhtunud ka detsembris tagasi tulnud mehega, kes napilt sellele samale lennule jõudis.) Aga ei...mehele tehti kiiresti uus ümberistumine ja pääses koju läbi Helsingi.

Peale õhtusööki toimus kiire õhtune IHP meespoegade lõualaat meie privaattsoonis ja siis igaüks oma isiklike tegemiste juurde. Mina asusin täitma oma blogi, sest olen ühe päevaga nihkes ja tahaks hirmsasti ree peale tagasi saada. Lisaks üks ülipikk ja mõnus jutuajamine Skype-i teel ja nii jõudiski kätte uneaeg...kell oli pool tundi tiksunud üle kesköö. Sauh!

D-Day +2


Pühapäevad on siin laagris üldisele staffile vabad, kuid IHP meeskond peab siiski olema stand-by olekus ja tehakse vaid eluks vajalikud asjad ära...üldiselt puhkab ka IHP meeskond.
Minu esimene pühapäeva siin :) ärkama peab hiljem :D, sest hommikueine on samuti hiljem.....kuid siiski pidin ärkama kell 7, sest oma kaasmaalane tuleb ju lennujaama saata. Pole hullu....isegi äratuskella ei olnud vaja. Arvestades seda, et magama sain mingi poole kahe paiku öösel ja tõusin ise enne kella seitset hommikul, siis tundub nagu ei oleks mind see kogu reis siia ja esimene päev laagris grammigi väsitanud.
Andsin oma lisapagasi koti sõbrale, et ta saaks kõik oma kingi stuffi kuhugi ära mahutada...ja minul ei ole seda vaja ka, sest enda kotis on mul hulganisti ruumi :D
Kiire kohvi....tiimliider kaasa ning asjad meie tõlla peale ning minekut. Kutil peaks kell 9.30 lennuk minema...seega...peaks vähemalt tund enne kohal olema...kuid meil aega on, aega on :P
Kutt lennukas maha pandud...veendutud, et turvaväravast läbi ja siis tagasi laagrisse.
Tulles tagasi laagrisse, esimene asi....hommikusöök, kus olid pannkoogid, puder, võikud, krõbinad ja mida iganes veel. Ma rääägin juuuuuu.....siin juba nälga ei jää :P
Peale pühasöömat, väike tiimi briifing. Tegime sel korral siis tutvusringi. Igaüks rääkis endast vähe pikemalt jne jne. Sest lisaks minule on tiimi tulnud veel paar kutti - paar nädalat varem küll, kuid siiski uued näod.
IHP meeskond: pealik: norrakas, Arne; kokk: norrakas Toby; elektrik: sakslane Ingo; veemees: rootslane Jan; meedik: suomen poika Kaj. Ja kõigil on niiiiiii kirev minevik ja nii erinevad missiooni kogemused....et ohohooo....tundub, et nad ainult käiks kõikjal ;)
Peale tutvusringi tuli teemaks veel see, et kell 1400 tuleb ära teha tuletõrje koolitus WFP töötajatele, kes laagris on. Kuna Kaj on meil elukutseline tuletõrjuja ja temal oli juba koolitus nö valmis tehtud-mõeldud....siis mina ja "elektermees" aitasime temal seda läbi viia.
Vahepeal jõudis helistada ka meie endine meeskonna liige, kelle me lennukasse viisime...kuna tal endal siin riigis oma telefoniga levi ei ole, siis ma ei tea, kellelt ta telefoni rotti pani ja kõne tegi, kuid sõnum oli järgmine -  "minu lend on canceldatud!" :D no shit! :) nagu oma varasemas postituses mainisin, siis lendavadki kohalikud lennukid nii nagu A l l a h seda tahab. Tema järgmine lend pidi minema 1130 ja jäime lootma, et see lend ikka toimub.
Õhtused tiimi briifingud toimuvad meil nö IHP töötoa taga olevas privaat-tsoonis ja see on ainult meie meeskonna tsoon. See ala on piiratud nö pambusseinaga ning see on ka ainus koht, kus võib särgi seljast visata ja päikest võtta ;)
Päevane tuletõrje koolitus kulges väga hästi...tegime alguses neile teoreetilist osa, näidates presentatsiooni ja peale seda tegime praktilisi harjutusi, kuidas tuletekiga kustutada, kuidas pulberkustutit kasutada jne. Tundus, et rahvale väga meeldis ja samas oli ka fun!
Peale päevast ülesannet ei toimunudki suurt mitte midagi enam. Iga üks tegi seda, mida tahtis...kes magas, kes suhtles kodustega jne. ;) Mina ise käisin ja uurisin veel laagriplatsi ning peale seda olin oma residentsis, seda siis kuni õhtusöögini.
Peale sööki - vabakava! Aitasin tiimliideril veidi arvutis teha mingeid asju ja nii see õhtu kätte rullus. Oma 2x2 luksussviiti ja blogi kribamine tuli ette võtta...lisaks jutuajamine kodustega.
Ja nii see minu esimene pühapäev läbi saigi....enne tudumist...hambad puhtaks ja tudima.

Replacement...

D-Day +1


Kohvi on siin pidevalt olemas...sööklas! Kruus kuuma kohviga näpuvahel lähme välja lõkkeplatsi juurde, kus on väga mõnus mööbel paigutatud, kus mugavalt istuda saab. Istume siis lõkkeplatsi juures kui meie juurde tuleb, minu jaoks võõras, kuid eeldan kohe, et üks minu tulevase meeskonna liige. Viisakas nagu ma olen...hops püsti, käepigistus ning enese tutvustus. "Oh...you are the Camp Techhnician's replacement?, our new guy?" Welcome on board and welcome to the Sukkur. My name is Jan and I'm the wateman here, so....how was your flight and ....bla bla bla........" ;) Ühesõnaga....mõningad tüüpküsimused mulle reisi, enesetunde ja muude sääraste asjade kohta ja siis härra läks edasi omi asju toimetama.
Kohvi joomise käigus jäi silma, et mõned kohalikud töömehed askeldavad liiva peal millegi kallal. (liiv on siin saviselt tume kui selline valge, nagu oleme harjunud nägema) Tuli välja, et nad nad tegid sinna suurelt WFP tähed, mille ümber puistasid heledat kruusa. Not bad..ütleks selle peale! Meie telgi juurde pidid nad ka IHP akronüümi maha tegema ;) vähemalt töö käib meestel - see on põhiline ;) Aga huvitav oli nende töömeetodeid vaadata, sest kõik toimuks justkui kiviajas :) tglt kaa....pikkust mõõdetakse sõrmedega....loodimist tehakse siin nööri abil jne jne. Ja fakt on see, et siine inimene tööd ei karda! Tõsised töömesilased on nad.

Kohvi joodud, läksime koos kaasmaalasega väikesele laagri ringkäigule. Näitas mulle, kus miskit asub, põhilised asjad, millega mul võib ja kindlasti ka tuleb siin olemise ajal kokku puutuda. "Vova, siin sinu töötuba, siin on meie puhketuba, siin on see office, siin on see office, siin on nüüd veepaagid, siin on pesumaja, siin duššikabiinid, siin toilet jne jne. Lühidalt....kiire tuur mööda laagrit. Ei läinudki kaua, kui nägin nüüd juba kolmandat uut meest, kellega koos tööle hakkan. Mees sakslane ja nimeks Ingo. Tema on siis meite laagri elektrik. Olime tagasi lõkkeplatsi juures! Aeg lõunat sööma minna.
Eriti oluline on siin hügieen...käsi tuleb pesta söögi alla, söögi peale. Põhimõtteliselt pidevalt...nii seebiga kui ka peale pesu desinfitseerimisvahendiga lisaks veel üle lasta. Ja seda tõesti peab tegema, sest keegi ei soovi, et mingid tervise jamad kellelgi siin laagris pihta hakkaksid jne jne. Toit oli ülivõrdes suurepärane!! Ma ei hakka lahti kribama menüüd, sest hetkel ma seda enam ei mäletagi :))) aga kiitus kokkadele!! Mehed siin on enamus mõelnud, et lootsid siia tulles kaalus alla võtta, kuid oh jama küll...ei lähe alla, tuleb juurde pidevalt :D sest süüa võib sind end surnuks :) Lisaks on alati olemas külmik, kus sees on alati karastusjoogid ning joogivee aparaat on ka olemas. Super! Söögi ajal sain ka siis ülejäänud meekonna liikmetega tuttavaks ja paljude teiste töötajatega, kes siin laagris töötavad ja koordineerivad humanitaartööd väljaspool baaslaagrit.
Peale tööd väike istumine väljas ja siis läksin security officisse, kus räägiti mulle ära ohutusreeglid ja tehti põgus ülevaade väljaspool laagris valitsevast turvalisusest jms. Peale seda kiire IHP meeskonna koosolek, kus mind siis uuesti tutvustati, rääkisin endast väheke, kes, kus ja miks jne jne :) ja mindi taas laiali. Igaüks omi asju ajama. Mina läksin, võtsin oma läpaka välja ja kukkusin ümber trükkima paberile kribatud blogi. Ja nii tuligi varsti aeg taas sööma minna ja peale ühine pläägutamine maailma asjadest jne. Eesti kutt pidi ka oma asjad kokku pakkima, sest tema lahkub laagrist järgmisel hommikul. Kas ta ka seda tegi?? ehee....tegi ta jeeee!! :D Tegi seda järgmisel hommikul :))
Õhtusöögi grande finaleks oli muidugi see, et ära minevale eesti mehele olid kokad küpsetanud koogi ja see anti pidulikult talle ka üle! Kutil ikkagi viimane õhtu laagris ja tema pilgust on ta ikka mega kurb, et peab juba siit lahkuma. Talle siin väga meeldis ja ütles, et kuu aega on niiii lühike aeg siin olla ning see möödub nagu sõrmenips....klõps ja möödas ta ongi. Seega....mehel kurb meel, kuid koogi üle oli tal väga väga hea meel ja ei osanud kuidagi tegijaid tänada. Samuti kaasnes talle sööklas olevate inimeste aplaus tehtud töö ja oldud aja eest. Väga ilus žest!
Minu esimene päev laagris lõppes siis sellises kohas nagu selleks on "nr 6" ja nii teda kutsutaksegi :D Seal oli väike lahkumise koosviibimine ja olemine.

Mingi aeg tuli kätte aeg oma koti peale ära minna ja kodustega veidi suhelda.


Good night!

Welcome to Alcatraz...

Lennukast sõitsime siis WFP baaslaagri personaalse "taksojuhi Samiga". Kuti auto on nagu kuusepuu...ja see on suht normaalne nähtus sellistes riikides. Kuulsin eelmiste meeste käest, kes siin Eestist on käinud, et Sami pidavat suht suure osa oma palgast just autosse investeerima :D Muidugi...eks tänavatel liikus veel uhkemaid masinaid....veokid, mis ise ei ole midagi väärt, kuid see mis veoki küljes ja peal on...see on väärtus! Uhked pillid! Tõsiselt! Lisaks olid seal eesel-sõidukid, kaamel-sõidukid, tuk-tukid, jalgrattad, pedaalidega mootorid :) ja palju muid asju või elavat, mis vedas midagi või kedagi :D

Welcome to Alcatraz ütles mulle eesti mees kui seisime autoga viimaks baaslaagri värava taga ja meid sealt sisse lubati sõita! Ok...väljast just nagu olekski suur kindlus suurte müüridega! Cool! 

//PS! Ma ei maini oma postitustes sõnagi sellest, millised turvameetmed siin on ja neid detaile te siit ka ei leia, mis vähegi viitavad baaslaagri turvameetmetele. seda ainult seepärast, et selline informatsioon on suht konfidentsiaalne ja kindlasti mitte netti postitamiseks. Kahjuks on internet kõigile kättesaadav (isegi pahadele poistele).//

 Jõudsin laagri territooriumil teha mõned sammud kui ütlesin tiimijuhile, et mul on ju talle ka ühteteist kaasa võetud. "Yes? oh...yeah...those filters!? :)" 

- "Oh shit....oh f***...i forgot them...demit...really! Sorry!" 

- "Really...oh f***!" 

- ":D:D:D no no...relax...Filters are here! I brought you the Fisherman's candys  you wanted! :D" 

- "Alright! Good...thanks man! 

- I like this guy!" 

 Vot selline tervitus siis minu poolt, sest teadsin, et need filtrid olid väga elulise tähtsusega asjad, mis PIDID minuga KINDLASTI kohale jõudma, sest vastasel korral oleks lihtsalt "hambad" olnud laagriga! Mentooli kommid ta palus ta mul tema enda jaoks kaasa võtta. Noh...natuke "kurja nalja" ja ikkagi kõik on rahul :))
Niih...minu residents siis. Normaalne place tglt...2x2...voodi, kapp, väike lauake, tool ja rohkem polegi ju vaja! Väga bueno! Antud "residents", "office" või lihtsalt "2x2" asub siis ühes suuremas telgis, kus on kokku 8 väiksemat, 2x2 suurusega residentsi! See on siis IHP meeskonna (meeskond, kus tööle hakkan siin) telk.
Asjad residentsis...lähme teeme väikse kohvi :))

Nüüd võin öelda, et olen kohal.....Alcatraz-is! :D

Teekond Pakistani vol 4 (Karachi - Sukkur)

Karachi - Sukkur


Oh jummel küll! Olen Pakistanis! Lennukist väljudes lõi täiega vastu vahtimist mõnus niiske, kuid soe õhk - see on hea! Soe mulle meeldib;)
Ootasin oma pagasit siis lindi ääres. Kõikides lennujaamades on olemas see pagasilint, kuid midagi sellist, nagu nüüd Karachis nägin....ei ole minu silm veel kohanud. Lint lindiks...tema ülesanne on kohvreid sõidutada, kuid kuidas, mitte kuskil mujal lennujaamades ei kuku kohvrid sellelt maha????? Noh...siin kohvrid lihtsalt kukkusidki  lindilt maha. Ei ole võimalik!!! Aga näe, on! Ja mitte kellegi asi ei olnud need maha kukkunud kohvrid, mis just teisele poole linti kukkusid, kuhu inimesed ei pääse. Minu väiksem kott (lisapagas filtrite jaoks) tuli üsna kiiresti ja sain selle ilusasti kätte, kuid kus on minu teine kohver???? Ei ole võimalik, et see on nüüd kuhugi kaotsi läinud?! :S Ok, nähes, mis ootesaalis lindi juures toimub, siis ma ei imestanud, et sama võib ka toimuda teiselpool seina. Ootasin veel 15 minutit ja ei ikka ei kuskil! WTF?? Samas on minu nina alt juba kolmandale ringile läinud nii mõnigi pagas, aga mitte minu oma. Finally! minu teine kott tuli, kuid seal samas ta ka kukkus kohe teisele poole linti :D hea nali! Hökk - kes selle mulle nüüd sealt kätte annab...ok....vist mitte keegi. Uppuja päästmine pidi ju uppuja enda teha olema. Ronisin ise siis üle liikuva lindi ja kohvrite oma kohvri järele - käes! Nüüd edasi kohaliku lennu peale.
Mis puutub aga üldisesse esmamuljesse, siis võib öelda ja ega midagi muud ma ka ei lootnud suurt teist näha - must! Must ja räpane! Aga nii see siin paraku on! Natuke siin lennukas jalutades nägin kõikjal seintel silte No Smoking!, kuid 5 meetrit eemal pahvivad kamp kohalikke jõmme suitsu. Hmm....not bad! Nii need asjad siin käivad.
Istun lennu väravas ja siiani on asjad tegelikult möödunud ilma suuremate komplikatsioonideta. Jäänud on muidugi veel viimane ots lennata...seega...ptui ptui ptui!
Võtsin vahepeal ühendust ka Sukkuris oleva eesi mehepojaga, kes lubas koos teamleaderiga tulla mulle lennukasse vastu õhupallide ja shampusega! Ok, nali...pallid ja alko jäävad ära, kuid vastu nad siiski tulevad.
Korra käis nüüd minu juures üks kohalik härra ja hakkas uurima, et kust ma tulen ja kuhu lähen ning väikese jutuajamise jätkuks...nii muuseas päris, et mitu last mul? Haaaa....hea nali!!!! Mis mul öelda oli...valetama ju ka ei hakka....keda pole, seda pole.Vastasin, siis viisakalt, et jah...null...ja aega on selle kiire asjaga, kuid tundus, et talle tuli see üllatusena. Mõistan...islamimaades on väga olulisel kohal perekond ja seepärast neid sellised asjad huvitavadki. Ok....olen nüüd siin ja pean kiiresti harjuma sellega....muud ei jää üle.
Lõpuks hakkab ka väsimus peale tulema. Pole ka ime, sest magatud on vähe ja pikk lennutee ka juba selja taga.
Et siis viimane ots...ok! Kui me kogunesime bussi, mis meid lennukini pidi viima, siis alustuseks ei sulgunud selle bussi uksed.....kasutati inimese jõudu. Uksed kinni...hakkas buss liikuma, kuid väga kummaliselt...nagu väga katkine traktor....ok....päris hea algus.....whats next??? Milline see lennuk veel on?? Bussi siis vaevaliselt liikus edasi....olime märgatavalt kõigile muudele sõidukitele lihtsalt jalus!! Ümber meie sõideti lennuväljal slaalomit. Üksäkki, mingi teine buss jäi järsku meie kõrval seisma ja meie bussijuht siis kargas kahe jalaga piduri pedaalile vist. Hea et, me kõik bussi tuuleklaasist välja ei lennanud. Uksed lahti, need mis töötasid ja pidime ümber istuma teise bussi peale, mis vähe kobedamalt liikus.
Lennuk....mingi põka ta igaljuhul oli....propelleritega nimelt! Tundub, et tuleb "põnev" lennureis. Niih....sellise natuke kartliku ja samas uudishimuliku pilguga ma siis uksest sisenedes kiikasin lennuki salongi...hmm....mitte kõige hullem. Ehk jõuame kohale! :D Minul oli siis nö antud lennu business class koht....ok....millega nad mind üllatada suudavad?? Esimene asi...minu koht oli seljaga liikumise suunas...hmm....pole paha...ei olegi varem selg ees lennukiga lennanud. Aga lend sujus hästi....härra, kes minu kõrval istus küsis poole lennu pealt, et kas ma olen Eestist? Saanud jaatava vastuse, ütles härra, et tal on sõber Tallinnas, kellel on seal Pakistani restoran....ja ta käis suvel Eestis sõbral külas. Ise elab härra aga Londonis, kuid sündinud on ta siin Sukkuris. Tuligi nüüd nädalaks puhkama! Soovis mulle meeldivad siin olemist ja nii see kiire lend läbi saigi.
Welcome to Sukkur!!!!!
Lubatud mehed olid mul ilusasti lennukas vastas ning sõit baaslaagrisse võis alata. See, mida ma järgmise 15 minuti jooksul kogesin, oli miskit sellist, millest ma kindlasti räägin tulevastes sissekannetes. Silmas pean ma liikluskultuuri ja üldist olukorda tänavatel ja selle ümbrustes. KOHUTAV! sellest sõnast peaks piisama!

Teekond Pakistani vol 3 (Qatar - Karachi)

Qatar - Karachi


Olen taas lennukis, oleme äsja õhku tõusnud ja kõrvad teevad mul huvitavaid asju! Rallivad siin kahekesi minu pea küljes nagu mõni kuuldemäng :) kord lukku, siis lahti, kord kinni ja siis uuesti lahti ja sedasi kordamööda. Väga nõme igal juhul!
Lennuk on taas Qatar Airwysi oma ja no stjuardessid - wau! tegelt kaa! Tekib kohe küsimus, et kas kõik Qatar Airwaysi lendavast personalist ikka on araablased? No way! Antud lennust võin julgelt võtta kaks neidu ja tõsta nad "valge inimese" leeri, kuid see selleks.
Kuna suundume ju Pakistani poole, siis antud reisijate seltskond, kellega koos ma siin lennukis istun on väga väga kirju - pigem isegi huvitav! Nii nagu on erinevaid inimesi ning erinevaid kultuure on ka erinevaid käitumisviise. Ei teagi, millega osad meeshärrad siin lennukis mõtlevad, kui nad arvavad, et ohutusnõuded neile ei kehti ja turvavöö neil kinni olema ei pea. Isegi see ei mõjunud, kui lennusaatja oli ühele härrale kaks korda öelnud, et "Please, fasten your seatbelt!" Selle peale vaadati neiule lihtsalt sellise näoga otsa, et sellest võis vaid välja lugeda seda, neiu käib härrale pinda ja härra lendab lahtise turvavööga kui ta tahab, sest ju kõige võimsam hoiab teda.
Lisaks on kari inimesi, kes vahet pidamata köhivad - dziisas küll, mina tulen a'la põhjanabalt ja nemad siin köhivad - mis möttes nagu?! :P
Suht igav lend tundub olevat - midagi ei toimu ja lend on suht lühike ka. Isegi filmi ei jõudnud lõpuni vaadata. Pidin lisaks veel Pakistani sisenemise avalduse täitma jne jne jne.
Rattad maas ja olengi Pakistanis!

Teekond Pakistani vol 2 (Copenhagen - Qatar)

Copenhagen - Qatar


Lennukisse sisenedes oli kohe tunda ja aru saada, et olen sattunud mingi udupeene lennufirma (Qatar Airways) lennukisse. Istekoht oli küll natuke vale ja nõmeda koha peal (keskmise istmerea keskel), kuid vahet ju ei ole. Nii kui ma oma tagumendi istmesse mugavalt sättisin, padja külje alla poetasin, siis hüppas kohe kallale ka unepoiss (olin ju poole ööni oma kotti pakkinud) :))) Ega ei saa ju õigel seda teha ja ikka on vaja asjad kõik viimasele minutile jätta, kuigi mul oli kõik kontrolli all ja pakkimine käis nagu bobikelk jäärajal ;)
Anyway, silm vajus kohe kinni ja mingi hetke pärast kuulsin läbi une, kui lennumasina kapten tegi tervituskõne ja tutvustas kogu meeskonda nimeliselt - ja kui ma just väga unesegane ei olnud, siis tundus mulle, et lennuki cockpitis istus ka teise piloodina härra nimega Juri....ma ei ole just päris kindel, kas ma kuulsin õigesti, kuid midagi sellist ma kuulsin. Tean, et Estonian Airis töötab kapten, kelle nimeks Juri Gagaarin. :) - aga las siis olla see Juri seal, mis mul sellest...mina ju magasin :) Suutsingi juba taas unedemaale vajuda kui läbi une tajusin, kuidas lennuk kiirendama hakkas ja siis füüsika seadused G-jõudude näol töötama hakkasid ning õhus me olimegi ;)  - uni jätkus! Fine - keegi niheleb minu kõrval....avasin silmad ja nägin, kuidas stjuardessi käsi on minu poole sirutatud, plastmassist näpitsate vahel aurav rätik käte niisutamiseks/pesemiseks. OK, saab vist süüa! Saangi oma malaaria tabletid sisse võtta. Sounds like a good plan! ;) Ja nagu nõiaväel, miski minust tugevam surub mul silma uuesti kinni - magades siis sööki ootama! ;)
Käes söögi aeg! Avan silmad ja näen, et söögitoimkond hakkabki toimetama, kuid minu korrani oli aega veel maailm. Hakkan uurima, mis mõnusat mussi pakub meile Qatar Airways. Leian Franki poisi nime ;) Jeppiii - Sinatra on minu üks lemmikuid - seega, Franki musa mängima - klapid pähe ja noh....mis arvate, mis edasi sai - UNI?! Jeesh - silm vajus mõnusa swingi mussooni saatel taas kinni, kuid mitte kauaks - söök kohal. Riis kanaga, saiake, koogike ja salat. Toit oli väga hea - arvestades, et tegemist on ikkagi lennuki söögiga. Malaaria tabletid samuti sisse võetud ja nüüd võib musa asemel näiteks mõnda filmi vaadata. Hmm....127 hours sounds interesting - kuigi olen selle kohta lugenud arvustust - never mind!
Film vaadatud tekkis väga suur vajadus end veidikenegi liigutada - hmm - palusin siis viisakalt kõrval istuvat neiud end väheke kokku tõmmata - paberiblokk kaasa - ning jäin vahekäiku passima. Ainsa mulle sobiliku kohana lennukis, kus istuda rahulikult ja blogi kribada (paberile) - hmm - tundus teenindava personali juurdes, kus nad toite ja muud kola hoiavad (äkki on selle koha nimi köök?! - seal on valgus! ;) ja äkki saan seal ka istuda kuskil. Mõeldud tehtud - "hello, how is going and can I sit somewhere here - like this jumpseat?!" :P - "we are ok and of course mister, you can sit here!" - "Thank you!"
Nüüd istun ja kribangi seda juttu siin, stjuardessid askeldavad, loevad toite ja määrivad oma pabereid.
"Mister, maybe you want something? Cafe or a tea? 

 hmm...äääm....tekkis kohe küsimus pähe, et a'la You talking to me? :P "I prefer  a cup of water please! Thank you"
Niih, üks siin tundis huvi, et mida ma nii muheldes siin kirjutan. Seletan siis, et pean väikest blogi ning seda ma siin teengi. Selle peale siis lajatati uue küsimusega, et kas ma reisin niisama või mingil muul eesmärgil Ma et, hmm...hetkel küll reisin niisama, kuid eesmärk on jõuda Pakistani. Ohooo, mis seal?? Seletan põgusalt ka seda, et seal selline ja selline asi ning ma sinna nagu tööle. Kartsin kohe, et nüüd jääbki neid küsimusi tulema, kuid õnneks mitte - sellest neile piisas ;) Sooviti vaid ilusat kohale jõudmist ja et ma oleksin ettevaatlik ning tubli seal siis ;) Nii äge, aitäh aitäh! ;)
Ruum (köök) tühi - võeti trollid (söögi-joogi kärud) ja mindi nö uuele piimaringile.
Istun üksi köögis, jalg mõnusalt üle põlve ja naudin olukorda ;) 6 tunniga jõuab lennukis nii mõndagi korda saata.
Unemati on minuga vist lõpparve teinud, kuid kaks lendu on mind veel ees ootamas ja küll siis on aega magada. Ja kui ma hetkel magaksin, siis ei kribaks ma seda blogigi hetkel.
Reisijatel vist käed sügelevad või on neil pidevalt miskit vaja, sest köögi laes blingib ja blõngib sinine tuluke - ja seda vahet pidamata. Joodikud ma ütlen :D - pudel Beefeeterit võeti kapist ja viidi kuhugi. Kellelgi on siin vähemalt veel lõbusam kui minul ;)
Niih - "Mister, everything is ok? Can I offer you something?" 

- "Coke is good, thanks!"
Istun siin köögis ja lihtsalt vaatan, kuidas inimesed askeldavad ja teevad tööd -sest see ongi nende töö ju ;) ja see on minu arvates, just, mis puudutab lendamist, väga väga lahe ja tore! Miks ma olen demineerija, aga mitte piloot või ükspuha,.kes lendavast meeskonnast? - damit! Ma ju jumaldan lendamist, aga mõistlik on vist ikkagi igal ühel oma liistude juurde jääda. Sest demineerimine on töö, mis mulle meeldib ja armastan oma tööd - ju siis Jumal tahtis, et need asjad oleksid sedasi, aga mitte teisiti. ;)
Tundub, et paar tundi on veel jäänud lennata - vist!, sest ega mul ei ole tegelikult õrna aimugi, ajataju on kadunud. Samas ei ole sellel ka suurt vahet kaua me lendame.
Huvitav, kas olete selle blogi lugemisega nii kaugele jõudnud kui hetkel loete või on jutt kuiv, igav ja mõttetu?! I don't give a shit! - see on minu blogi ja kriban seda just selliselt nagu see on! ;) Aga neile, kes on siiani ilusasti vastu pidanud ja loevad seda endiselt edasi, siis olete tublid ja mul hea meel seda teada. Teile vist meeldibki seda lugeda - äkki uudishimu?! Ok, väga hea tegelikult - keda huvitab, see loeb, keda mitte, see vahib tühja - edu neile! ;)
Okou - järsku ja märkamatult on kööki tagasi tulnud kõik teenindajad ja ning nüüd askeldavad ja kolistavad oma asjadega siin. Äkki olen ma neil siin ikkagist ees?!, või siis mitte. Äkki nad ei julge mulle öelda, et ma võiks nüüd siit jalga lasta. Tegelikult ma ju ei ole neil ees - istun siin nagu vaikne hiireke ;))
Džiisas! nii palju juttu on juba paberil, aga mis siis, las olla - pigem rohkem kui mitte midagi. Muidu hakataksegi äkki veel kobisema, et miks nii vähe sissekandeid on jne!? Arvate, et ei ole? hmm...no ikka on küll! Tegelikult nädala tagasi juba kurdeti, kui jäin paar päeva oma postitusega hiljaks kui olin lubanud. Inimene, kes end nüüd ära tundis -  ära pikka viha pea. Tõin näite elust enesest lihtsalt. Seega, olgu seda juttu pigem rohkem kui vähem. Enamus nõustub nüüd minuga kindlasti ja nii ongi hea. Ma küll ei luba, et minu kõik tulevased postitused saavad olema nii sõna/sisu tihedad, kuid ma annan endast parima.
Nina läheb taas kinni - vot see on osa, mis mulle üldse ei meeldi ning vihkan seda hetkel enam kui miskit muud - NOHU! Mingi eriti nõme ja räme tõbi - ma ei nimetaks seda isegi haiguseks, sest ka rasedus pidi olema kuskil kasutusel kui haigus :)) Tõbi - tõbi, mis käib külast külla ja õhust ninna! Kui kukud seda kohe ravima, siis pole lootustki sellega vähem kui 7 päevaga ühele poole saada, aga kui jätad selle nohu looduse teha, siis ülla ülla - nädalaga lännu! ;) See on siis tõbi, mida ei võta ei püssirohi ega ka Sudafed või Actifed - need lihtsalt annavad sulle lootust, kuid tegelikult irvitavad nad sulle selja taga ikka pihku edasi ;) Loodan, et Pakistani kliima aitab mul kiiresti sellest tõvest lahti saada ;)
Ok, aega minna oma kohale tagasi ja lasta inimestel rahulikult oma tööd edasi teha. Oih...ma ei saanudki ära minna, sest mind piirati ümber ja kukuti pärima, et kuidas mulle lend meeldib ja kas lendan nendega esimest korda jne jne....ma muidugi kiitsin hullult takka ja kiitmist väärt see lend ja teenindus ka oli - ausalt!
Niih, omal kohal tagasi...klapid peas ja unelda! Tundub, et lennuk hakkab kõrgust vähendama, sest seda on juba füüsiliselt tunda minu kõrvades tekkiva valu näol. Ai ai ai! Natuke kannatust ja asi ühel pool.
Rattad maas! Maandumine möödus Johnny Cashi vanglas antud kontserdil esitatud lugude saatel. Väljas 16 kraadi sooja - jeppii, midagi minu kõrvadele! ;) Soeeeeee! Soojem kui Eestis hetkel! :P:P:P
Lennujaamas sees, istun uue lennu väravas ja kohe kohe hakkab pardale minek. Üks kõrv on mul täitsa lukkus, teisest midagi häguselt kuulen - seega, suht mono kuulmine on mul :P Fun!