Saturday, February 05, 2011

Teekond Pakistani vol 2 (Copenhagen - Qatar)

Copenhagen - Qatar


Lennukisse sisenedes oli kohe tunda ja aru saada, et olen sattunud mingi udupeene lennufirma (Qatar Airways) lennukisse. Istekoht oli küll natuke vale ja nõmeda koha peal (keskmise istmerea keskel), kuid vahet ju ei ole. Nii kui ma oma tagumendi istmesse mugavalt sättisin, padja külje alla poetasin, siis hüppas kohe kallale ka unepoiss (olin ju poole ööni oma kotti pakkinud) :))) Ega ei saa ju õigel seda teha ja ikka on vaja asjad kõik viimasele minutile jätta, kuigi mul oli kõik kontrolli all ja pakkimine käis nagu bobikelk jäärajal ;)
Anyway, silm vajus kohe kinni ja mingi hetke pärast kuulsin läbi une, kui lennumasina kapten tegi tervituskõne ja tutvustas kogu meeskonda nimeliselt - ja kui ma just väga unesegane ei olnud, siis tundus mulle, et lennuki cockpitis istus ka teise piloodina härra nimega Juri....ma ei ole just päris kindel, kas ma kuulsin õigesti, kuid midagi sellist ma kuulsin. Tean, et Estonian Airis töötab kapten, kelle nimeks Juri Gagaarin. :) - aga las siis olla see Juri seal, mis mul sellest...mina ju magasin :) Suutsingi juba taas unedemaale vajuda kui läbi une tajusin, kuidas lennuk kiirendama hakkas ja siis füüsika seadused G-jõudude näol töötama hakkasid ning õhus me olimegi ;)  - uni jätkus! Fine - keegi niheleb minu kõrval....avasin silmad ja nägin, kuidas stjuardessi käsi on minu poole sirutatud, plastmassist näpitsate vahel aurav rätik käte niisutamiseks/pesemiseks. OK, saab vist süüa! Saangi oma malaaria tabletid sisse võtta. Sounds like a good plan! ;) Ja nagu nõiaväel, miski minust tugevam surub mul silma uuesti kinni - magades siis sööki ootama! ;)
Käes söögi aeg! Avan silmad ja näen, et söögitoimkond hakkabki toimetama, kuid minu korrani oli aega veel maailm. Hakkan uurima, mis mõnusat mussi pakub meile Qatar Airways. Leian Franki poisi nime ;) Jeppiii - Sinatra on minu üks lemmikuid - seega, Franki musa mängima - klapid pähe ja noh....mis arvate, mis edasi sai - UNI?! Jeesh - silm vajus mõnusa swingi mussooni saatel taas kinni, kuid mitte kauaks - söök kohal. Riis kanaga, saiake, koogike ja salat. Toit oli väga hea - arvestades, et tegemist on ikkagi lennuki söögiga. Malaaria tabletid samuti sisse võetud ja nüüd võib musa asemel näiteks mõnda filmi vaadata. Hmm....127 hours sounds interesting - kuigi olen selle kohta lugenud arvustust - never mind!
Film vaadatud tekkis väga suur vajadus end veidikenegi liigutada - hmm - palusin siis viisakalt kõrval istuvat neiud end väheke kokku tõmmata - paberiblokk kaasa - ning jäin vahekäiku passima. Ainsa mulle sobiliku kohana lennukis, kus istuda rahulikult ja blogi kribada (paberile) - hmm - tundus teenindava personali juurdes, kus nad toite ja muud kola hoiavad (äkki on selle koha nimi köök?! - seal on valgus! ;) ja äkki saan seal ka istuda kuskil. Mõeldud tehtud - "hello, how is going and can I sit somewhere here - like this jumpseat?!" :P - "we are ok and of course mister, you can sit here!" - "Thank you!"
Nüüd istun ja kribangi seda juttu siin, stjuardessid askeldavad, loevad toite ja määrivad oma pabereid.
"Mister, maybe you want something? Cafe or a tea? 
 hmm...äääm....tekkis kohe küsimus pähe, et a'la You talking to me? :P "I prefer  a cup of water please! Thank you"
Niih, üks siin tundis huvi, et mida ma nii muheldes siin kirjutan. Seletan siis, et pean väikest blogi ning seda ma siin teengi. Selle peale siis lajatati uue küsimusega, et kas ma reisin niisama või mingil muul eesmärgil Ma et, hmm...hetkel küll reisin niisama, kuid eesmärk on jõuda Pakistani. Ohooo, mis seal?? Seletan põgusalt ka seda, et seal selline ja selline asi ning ma sinna nagu tööle. Kartsin kohe, et nüüd jääbki neid küsimusi tulema, kuid õnneks mitte - sellest neile piisas ;) Sooviti vaid ilusat kohale jõudmist ja et ma oleksin ettevaatlik ning tubli seal siis ;) Nii äge, aitäh aitäh! ;)
Ruum (köök) tühi - võeti trollid (söögi-joogi kärud) ja mindi nö uuele piimaringile.
Istun üksi köögis, jalg mõnusalt üle põlve ja naudin olukorda ;) 6 tunniga jõuab lennukis nii mõndagi korda saata.
Unemati on minuga vist lõpparve teinud, kuid kaks lendu on mind veel ees ootamas ja küll siis on aega magada. Ja kui ma hetkel magaksin, siis ei kribaks ma seda blogigi hetkel.
Reisijatel vist käed sügelevad või on neil pidevalt miskit vaja, sest köögi laes blingib ja blõngib sinine tuluke - ja seda vahet pidamata. Joodikud ma ütlen :D - pudel Beefeeterit võeti kapist ja viidi kuhugi. Kellelgi on siin vähemalt veel lõbusam kui minul ;)
Niih - "Mister, everything is ok? Can I offer you something?" 
- "Coke is good, thanks!"
Istun siin köögis ja lihtsalt vaatan, kuidas inimesed askeldavad ja teevad tööd -sest see ongi nende töö ju ;) ja see on minu arvates, just, mis puudutab lendamist, väga väga lahe ja tore! Miks ma olen demineerija, aga mitte piloot või ükspuha,.kes lendavast meeskonnast? - damit! Ma ju jumaldan lendamist, aga mõistlik on vist ikkagi igal ühel oma liistude juurde jääda. Sest demineerimine on töö, mis mulle meeldib ja armastan oma tööd - ju siis Jumal tahtis, et need asjad oleksid sedasi, aga mitte teisiti. ;)
Tundub, et paar tundi on veel jäänud lennata - vist!, sest ega mul ei ole tegelikult õrna aimugi, ajataju on kadunud. Samas ei ole sellel ka suurt vahet kaua me lendame.
Huvitav, kas olete selle blogi lugemisega nii kaugele jõudnud kui hetkel loete või on jutt kuiv, igav ja mõttetu?! I don't give a shit! - see on minu blogi ja kriban seda just selliselt nagu see on! ;) Aga neile, kes on siiani ilusasti vastu pidanud ja loevad seda endiselt edasi, siis olete tublid ja mul hea meel seda teada. Teile vist meeldibki seda lugeda - äkki uudishimu?! Ok, väga hea tegelikult - keda huvitab, see loeb, keda mitte, see vahib tühja - edu neile! ;)
Okou - järsku ja märkamatult on kööki tagasi tulnud kõik teenindajad ja ning nüüd askeldavad ja kolistavad oma asjadega siin. Äkki olen ma neil siin ikkagist ees?!, või siis mitte. Äkki nad ei julge mulle öelda, et ma võiks nüüd siit jalga lasta. Tegelikult ma ju ei ole neil ees - istun siin nagu vaikne hiireke ;))
Džiisas! nii palju juttu on juba paberil, aga mis siis, las olla - pigem rohkem kui mitte midagi. Muidu hakataksegi äkki veel kobisema, et miks nii vähe sissekandeid on jne!? Arvate, et ei ole? hmm...no ikka on küll! Tegelikult nädala tagasi juba kurdeti, kui jäin paar päeva oma postitusega hiljaks kui olin lubanud. Inimene, kes end nüüd ära tundis -  ära pikka viha pea. Tõin näite elust enesest lihtsalt. Seega, olgu seda juttu pigem rohkem kui vähem. Enamus nõustub nüüd minuga kindlasti ja nii ongi hea. Ma küll ei luba, et minu kõik tulevased postitused saavad olema nii sõna/sisu tihedad, kuid ma annan endast parima.
Nina läheb taas kinni - vot see on osa, mis mulle üldse ei meeldi ning vihkan seda hetkel enam kui miskit muud - NOHU! Mingi eriti nõme ja räme tõbi - ma ei nimetaks seda isegi haiguseks, sest ka rasedus pidi olema kuskil kasutusel kui haigus :)) Tõbi - tõbi, mis käib külast külla ja õhust ninna! Kui kukud seda kohe ravima, siis pole lootustki sellega vähem kui 7 päevaga ühele poole saada, aga kui jätad selle nohu looduse teha, siis ülla ülla - nädalaga lännu! ;) See on siis tõbi, mida ei võta ei püssirohi ega ka Sudafed või Actifed - need lihtsalt annavad sulle lootust, kuid tegelikult irvitavad nad sulle selja taga ikka pihku edasi ;) Loodan, et Pakistani kliima aitab mul kiiresti sellest tõvest lahti saada ;)
Ok, aega minna oma kohale tagasi ja lasta inimestel rahulikult oma tööd edasi teha. Oih...ma ei saanudki ära minna, sest mind piirati ümber ja kukuti pärima, et kuidas mulle lend meeldib ja kas lendan nendega esimest korda jne jne....ma muidugi kiitsin hullult takka ja kiitmist väärt see lend ja teenindus ka oli - ausalt!
Niih, omal kohal tagasi...klapid peas ja unelda! Tundub, et lennuk hakkab kõrgust vähendama, sest seda on juba füüsiliselt tunda minu kõrvades tekkiva valu näol. Ai ai ai! Natuke kannatust ja asi ühel pool.
Rattad maas! Maandumine möödus Johnny Cashi vanglas antud kontserdil esitatud lugude saatel. Väljas 16 kraadi sooja - jeppii, midagi minu kõrvadele! ;) Soeeeeee! Soojem kui Eestis hetkel! :P:P:P
Lennujaamas sees, istun uue lennu väravas ja kohe kohe hakkab pardale minek. Üks kõrv on mul täitsa lukkus, teisest midagi häguselt kuulen - seega, suht mono kuulmine on mul :P Fun!

No comments:

Post a Comment