Welcome to Alcatraz...

Lennukast sõitsime siis WFP baaslaagri personaalse "taksojuhi Samiga". Kuti auto on nagu kuusepuu...ja see on suht normaalne nähtus sellistes riikides. Kuulsin eelmiste meeste käest, kes siin Eestist on käinud, et Sami pidavat suht suure osa oma palgast just autosse investeerima :D Muidugi...eks tänavatel liikus veel uhkemaid masinaid....veokid, mis ise ei ole midagi väärt, kuid see mis veoki küljes ja peal on...see on väärtus! Uhked pillid! Tõsiselt! Lisaks olid seal eesel-sõidukid, kaamel-sõidukid, tuk-tukid, jalgrattad, pedaalidega mootorid :) ja palju muid asju või elavat, mis vedas midagi või kedagi :D

Welcome to Alcatraz ütles mulle eesti mees kui seisime autoga viimaks baaslaagri värava taga ja meid sealt sisse lubati sõita! Ok...väljast just nagu olekski suur kindlus suurte müüridega! Cool! 

//PS! Ma ei maini oma postitustes sõnagi sellest, millised turvameetmed siin on ja neid detaile te siit ka ei leia, mis vähegi viitavad baaslaagri turvameetmetele. seda ainult seepärast, et selline informatsioon on suht konfidentsiaalne ja kindlasti mitte netti postitamiseks. Kahjuks on internet kõigile kättesaadav (isegi pahadele poistele).//

 Jõudsin laagri territooriumil teha mõned sammud kui ütlesin tiimijuhile, et mul on ju talle ka ühteteist kaasa võetud. "Yes? oh...yeah...those filters!? :)" 

- "Oh shit....oh f***...i forgot them...demit...really! Sorry!" 

- "Really...oh f***!" 

- ":D:D:D no no...relax...Filters are here! I brought you the Fisherman's candys  you wanted! :D" 

- "Alright! Good...thanks man! 

- I like this guy!" 

 Vot selline tervitus siis minu poolt, sest teadsin, et need filtrid olid väga elulise tähtsusega asjad, mis PIDID minuga KINDLASTI kohale jõudma, sest vastasel korral oleks lihtsalt "hambad" olnud laagriga! Mentooli kommid ta palus ta mul tema enda jaoks kaasa võtta. Noh...natuke "kurja nalja" ja ikkagi kõik on rahul :))
Niih...minu residents siis. Normaalne place tglt...2x2...voodi, kapp, väike lauake, tool ja rohkem polegi ju vaja! Väga bueno! Antud "residents", "office" või lihtsalt "2x2" asub siis ühes suuremas telgis, kus on kokku 8 väiksemat, 2x2 suurusega residentsi! See on siis IHP meeskonna (meeskond, kus tööle hakkan siin) telk.
Asjad residentsis...lähme teeme väikse kohvi :))

Nüüd võin öelda, et olen kohal.....Alcatraz-is! :D

Teekond Pakistani vol 4 (Karachi - Sukkur)

Karachi - Sukkur


Oh jummel küll! Olen Pakistanis! Lennukist väljudes lõi täiega vastu vahtimist mõnus niiske, kuid soe õhk - see on hea! Soe mulle meeldib;)
Ootasin oma pagasit siis lindi ääres. Kõikides lennujaamades on olemas see pagasilint, kuid midagi sellist, nagu nüüd Karachis nägin....ei ole minu silm veel kohanud. Lint lindiks...tema ülesanne on kohvreid sõidutada, kuid kuidas, mitte kuskil mujal lennujaamades ei kuku kohvrid sellelt maha????? Noh...siin kohvrid lihtsalt kukkusidki  lindilt maha. Ei ole võimalik!!! Aga näe, on! Ja mitte kellegi asi ei olnud need maha kukkunud kohvrid, mis just teisele poole linti kukkusid, kuhu inimesed ei pääse. Minu väiksem kott (lisapagas filtrite jaoks) tuli üsna kiiresti ja sain selle ilusasti kätte, kuid kus on minu teine kohver???? Ei ole võimalik, et see on nüüd kuhugi kaotsi läinud?! :S Ok, nähes, mis ootesaalis lindi juures toimub, siis ma ei imestanud, et sama võib ka toimuda teiselpool seina. Ootasin veel 15 minutit ja ei ikka ei kuskil! WTF?? Samas on minu nina alt juba kolmandale ringile läinud nii mõnigi pagas, aga mitte minu oma. Finally! minu teine kott tuli, kuid seal samas ta ka kukkus kohe teisele poole linti :D hea nali! Hökk - kes selle mulle nüüd sealt kätte annab...ok....vist mitte keegi. Uppuja päästmine pidi ju uppuja enda teha olema. Ronisin ise siis üle liikuva lindi ja kohvrite oma kohvri järele - käes! Nüüd edasi kohaliku lennu peale.
Mis puutub aga üldisesse esmamuljesse, siis võib öelda ja ega midagi muud ma ka ei lootnud suurt teist näha - must! Must ja räpane! Aga nii see siin paraku on! Natuke siin lennukas jalutades nägin kõikjal seintel silte No Smoking!, kuid 5 meetrit eemal pahvivad kamp kohalikke jõmme suitsu. Hmm....not bad! Nii need asjad siin käivad.
Istun lennu väravas ja siiani on asjad tegelikult möödunud ilma suuremate komplikatsioonideta. Jäänud on muidugi veel viimane ots lennata...seega...ptui ptui ptui!
Võtsin vahepeal ühendust ka Sukkuris oleva eesi mehepojaga, kes lubas koos teamleaderiga tulla mulle lennukasse vastu õhupallide ja shampusega! Ok, nali...pallid ja alko jäävad ära, kuid vastu nad siiski tulevad.
Korra käis nüüd minu juures üks kohalik härra ja hakkas uurima, et kust ma tulen ja kuhu lähen ning väikese jutuajamise jätkuks...nii muuseas päris, et mitu last mul? Haaaa....hea nali!!!! Mis mul öelda oli...valetama ju ka ei hakka....keda pole, seda pole.Vastasin, siis viisakalt, et jah...null...ja aega on selle kiire asjaga, kuid tundus, et talle tuli see üllatusena. Mõistan...islamimaades on väga olulisel kohal perekond ja seepärast neid sellised asjad huvitavadki. Ok....olen nüüd siin ja pean kiiresti harjuma sellega....muud ei jää üle.
Lõpuks hakkab ka väsimus peale tulema. Pole ka ime, sest magatud on vähe ja pikk lennutee ka juba selja taga.
Et siis viimane ots...ok! Kui me kogunesime bussi, mis meid lennukini pidi viima, siis alustuseks ei sulgunud selle bussi uksed.....kasutati inimese jõudu. Uksed kinni...hakkas buss liikuma, kuid väga kummaliselt...nagu väga katkine traktor....ok....päris hea algus.....whats next??? Milline see lennuk veel on?? Bussi siis vaevaliselt liikus edasi....olime märgatavalt kõigile muudele sõidukitele lihtsalt jalus!! Ümber meie sõideti lennuväljal slaalomit. Üksäkki, mingi teine buss jäi järsku meie kõrval seisma ja meie bussijuht siis kargas kahe jalaga piduri pedaalile vist. Hea et, me kõik bussi tuuleklaasist välja ei lennanud. Uksed lahti, need mis töötasid ja pidime ümber istuma teise bussi peale, mis vähe kobedamalt liikus.
Lennuk....mingi põka ta igaljuhul oli....propelleritega nimelt! Tundub, et tuleb "põnev" lennureis. Niih....sellise natuke kartliku ja samas uudishimuliku pilguga ma siis uksest sisenedes kiikasin lennuki salongi...hmm....mitte kõige hullem. Ehk jõuame kohale! :D Minul oli siis nö antud lennu business class koht....ok....millega nad mind üllatada suudavad?? Esimene asi...minu koht oli seljaga liikumise suunas...hmm....pole paha...ei olegi varem selg ees lennukiga lennanud. Aga lend sujus hästi....härra, kes minu kõrval istus küsis poole lennu pealt, et kas ma olen Eestist? Saanud jaatava vastuse, ütles härra, et tal on sõber Tallinnas, kellel on seal Pakistani restoran....ja ta käis suvel Eestis sõbral külas. Ise elab härra aga Londonis, kuid sündinud on ta siin Sukkuris. Tuligi nüüd nädalaks puhkama! Soovis mulle meeldivad siin olemist ja nii see kiire lend läbi saigi.
Welcome to Sukkur!!!!!
Lubatud mehed olid mul ilusasti lennukas vastas ning sõit baaslaagrisse võis alata. See, mida ma järgmise 15 minuti jooksul kogesin, oli miskit sellist, millest ma kindlasti räägin tulevastes sissekannetes. Silmas pean ma liikluskultuuri ja üldist olukorda tänavatel ja selle ümbrustes. KOHUTAV! sellest sõnast peaks piisama!

Teekond Pakistani vol 3 (Qatar - Karachi)

Qatar - Karachi


Olen taas lennukis, oleme äsja õhku tõusnud ja kõrvad teevad mul huvitavaid asju! Rallivad siin kahekesi minu pea küljes nagu mõni kuuldemäng :) kord lukku, siis lahti, kord kinni ja siis uuesti lahti ja sedasi kordamööda. Väga nõme igal juhul!
Lennuk on taas Qatar Airwysi oma ja no stjuardessid - wau! tegelt kaa! Tekib kohe küsimus, et kas kõik Qatar Airwaysi lendavast personalist ikka on araablased? No way! Antud lennust võin julgelt võtta kaks neidu ja tõsta nad "valge inimese" leeri, kuid see selleks.
Kuna suundume ju Pakistani poole, siis antud reisijate seltskond, kellega koos ma siin lennukis istun on väga väga kirju - pigem isegi huvitav! Nii nagu on erinevaid inimesi ning erinevaid kultuure on ka erinevaid käitumisviise. Ei teagi, millega osad meeshärrad siin lennukis mõtlevad, kui nad arvavad, et ohutusnõuded neile ei kehti ja turvavöö neil kinni olema ei pea. Isegi see ei mõjunud, kui lennusaatja oli ühele härrale kaks korda öelnud, et "Please, fasten your seatbelt!" Selle peale vaadati neiule lihtsalt sellise näoga otsa, et sellest võis vaid välja lugeda seda, neiu käib härrale pinda ja härra lendab lahtise turvavööga kui ta tahab, sest ju kõige võimsam hoiab teda.
Lisaks on kari inimesi, kes vahet pidamata köhivad - dziisas küll, mina tulen a'la põhjanabalt ja nemad siin köhivad - mis möttes nagu?! :P
Suht igav lend tundub olevat - midagi ei toimu ja lend on suht lühike ka. Isegi filmi ei jõudnud lõpuni vaadata. Pidin lisaks veel Pakistani sisenemise avalduse täitma jne jne jne.
Rattad maas ja olengi Pakistanis!

Teekond Pakistani vol 2 (Copenhagen - Qatar)

Copenhagen - Qatar


Lennukisse sisenedes oli kohe tunda ja aru saada, et olen sattunud mingi udupeene lennufirma (Qatar Airways) lennukisse. Istekoht oli küll natuke vale ja nõmeda koha peal (keskmise istmerea keskel), kuid vahet ju ei ole. Nii kui ma oma tagumendi istmesse mugavalt sättisin, padja külje alla poetasin, siis hüppas kohe kallale ka unepoiss (olin ju poole ööni oma kotti pakkinud) :))) Ega ei saa ju õigel seda teha ja ikka on vaja asjad kõik viimasele minutile jätta, kuigi mul oli kõik kontrolli all ja pakkimine käis nagu bobikelk jäärajal ;)
Anyway, silm vajus kohe kinni ja mingi hetke pärast kuulsin läbi une, kui lennumasina kapten tegi tervituskõne ja tutvustas kogu meeskonda nimeliselt - ja kui ma just väga unesegane ei olnud, siis tundus mulle, et lennuki cockpitis istus ka teise piloodina härra nimega Juri....ma ei ole just päris kindel, kas ma kuulsin õigesti, kuid midagi sellist ma kuulsin. Tean, et Estonian Airis töötab kapten, kelle nimeks Juri Gagaarin. :) - aga las siis olla see Juri seal, mis mul sellest...mina ju magasin :) Suutsingi juba taas unedemaale vajuda kui läbi une tajusin, kuidas lennuk kiirendama hakkas ja siis füüsika seadused G-jõudude näol töötama hakkasid ning õhus me olimegi ;)  - uni jätkus! Fine - keegi niheleb minu kõrval....avasin silmad ja nägin, kuidas stjuardessi käsi on minu poole sirutatud, plastmassist näpitsate vahel aurav rätik käte niisutamiseks/pesemiseks. OK, saab vist süüa! Saangi oma malaaria tabletid sisse võtta. Sounds like a good plan! ;) Ja nagu nõiaväel, miski minust tugevam surub mul silma uuesti kinni - magades siis sööki ootama! ;)
Käes söögi aeg! Avan silmad ja näen, et söögitoimkond hakkabki toimetama, kuid minu korrani oli aega veel maailm. Hakkan uurima, mis mõnusat mussi pakub meile Qatar Airways. Leian Franki poisi nime ;) Jeppiii - Sinatra on minu üks lemmikuid - seega, Franki musa mängima - klapid pähe ja noh....mis arvate, mis edasi sai - UNI?! Jeesh - silm vajus mõnusa swingi mussooni saatel taas kinni, kuid mitte kauaks - söök kohal. Riis kanaga, saiake, koogike ja salat. Toit oli väga hea - arvestades, et tegemist on ikkagi lennuki söögiga. Malaaria tabletid samuti sisse võetud ja nüüd võib musa asemel näiteks mõnda filmi vaadata. Hmm....127 hours sounds interesting - kuigi olen selle kohta lugenud arvustust - never mind!
Film vaadatud tekkis väga suur vajadus end veidikenegi liigutada - hmm - palusin siis viisakalt kõrval istuvat neiud end väheke kokku tõmmata - paberiblokk kaasa - ning jäin vahekäiku passima. Ainsa mulle sobiliku kohana lennukis, kus istuda rahulikult ja blogi kribada (paberile) - hmm - tundus teenindava personali juurdes, kus nad toite ja muud kola hoiavad (äkki on selle koha nimi köök?! - seal on valgus! ;) ja äkki saan seal ka istuda kuskil. Mõeldud tehtud - "hello, how is going and can I sit somewhere here - like this jumpseat?!" :P - "we are ok and of course mister, you can sit here!" - "Thank you!"
Nüüd istun ja kribangi seda juttu siin, stjuardessid askeldavad, loevad toite ja määrivad oma pabereid.
"Mister, maybe you want something? Cafe or a tea? 

 hmm...äääm....tekkis kohe küsimus pähe, et a'la You talking to me? :P "I prefer  a cup of water please! Thank you"
Niih, üks siin tundis huvi, et mida ma nii muheldes siin kirjutan. Seletan siis, et pean väikest blogi ning seda ma siin teengi. Selle peale siis lajatati uue küsimusega, et kas ma reisin niisama või mingil muul eesmärgil Ma et, hmm...hetkel küll reisin niisama, kuid eesmärk on jõuda Pakistani. Ohooo, mis seal?? Seletan põgusalt ka seda, et seal selline ja selline asi ning ma sinna nagu tööle. Kartsin kohe, et nüüd jääbki neid küsimusi tulema, kuid õnneks mitte - sellest neile piisas ;) Sooviti vaid ilusat kohale jõudmist ja et ma oleksin ettevaatlik ning tubli seal siis ;) Nii äge, aitäh aitäh! ;)
Ruum (köök) tühi - võeti trollid (söögi-joogi kärud) ja mindi nö uuele piimaringile.
Istun üksi köögis, jalg mõnusalt üle põlve ja naudin olukorda ;) 6 tunniga jõuab lennukis nii mõndagi korda saata.
Unemati on minuga vist lõpparve teinud, kuid kaks lendu on mind veel ees ootamas ja küll siis on aega magada. Ja kui ma hetkel magaksin, siis ei kribaks ma seda blogigi hetkel.
Reisijatel vist käed sügelevad või on neil pidevalt miskit vaja, sest köögi laes blingib ja blõngib sinine tuluke - ja seda vahet pidamata. Joodikud ma ütlen :D - pudel Beefeeterit võeti kapist ja viidi kuhugi. Kellelgi on siin vähemalt veel lõbusam kui minul ;)
Niih - "Mister, everything is ok? Can I offer you something?" 

- "Coke is good, thanks!"
Istun siin köögis ja lihtsalt vaatan, kuidas inimesed askeldavad ja teevad tööd -sest see ongi nende töö ju ;) ja see on minu arvates, just, mis puudutab lendamist, väga väga lahe ja tore! Miks ma olen demineerija, aga mitte piloot või ükspuha,.kes lendavast meeskonnast? - damit! Ma ju jumaldan lendamist, aga mõistlik on vist ikkagi igal ühel oma liistude juurde jääda. Sest demineerimine on töö, mis mulle meeldib ja armastan oma tööd - ju siis Jumal tahtis, et need asjad oleksid sedasi, aga mitte teisiti. ;)
Tundub, et paar tundi on veel jäänud lennata - vist!, sest ega mul ei ole tegelikult õrna aimugi, ajataju on kadunud. Samas ei ole sellel ka suurt vahet kaua me lendame.
Huvitav, kas olete selle blogi lugemisega nii kaugele jõudnud kui hetkel loete või on jutt kuiv, igav ja mõttetu?! I don't give a shit! - see on minu blogi ja kriban seda just selliselt nagu see on! ;) Aga neile, kes on siiani ilusasti vastu pidanud ja loevad seda endiselt edasi, siis olete tublid ja mul hea meel seda teada. Teile vist meeldibki seda lugeda - äkki uudishimu?! Ok, väga hea tegelikult - keda huvitab, see loeb, keda mitte, see vahib tühja - edu neile! ;)
Okou - järsku ja märkamatult on kööki tagasi tulnud kõik teenindajad ja ning nüüd askeldavad ja kolistavad oma asjadega siin. Äkki olen ma neil siin ikkagist ees?!, või siis mitte. Äkki nad ei julge mulle öelda, et ma võiks nüüd siit jalga lasta. Tegelikult ma ju ei ole neil ees - istun siin nagu vaikne hiireke ;))
Džiisas! nii palju juttu on juba paberil, aga mis siis, las olla - pigem rohkem kui mitte midagi. Muidu hakataksegi äkki veel kobisema, et miks nii vähe sissekandeid on jne!? Arvate, et ei ole? hmm...no ikka on küll! Tegelikult nädala tagasi juba kurdeti, kui jäin paar päeva oma postitusega hiljaks kui olin lubanud. Inimene, kes end nüüd ära tundis -  ära pikka viha pea. Tõin näite elust enesest lihtsalt. Seega, olgu seda juttu pigem rohkem kui vähem. Enamus nõustub nüüd minuga kindlasti ja nii ongi hea. Ma küll ei luba, et minu kõik tulevased postitused saavad olema nii sõna/sisu tihedad, kuid ma annan endast parima.
Nina läheb taas kinni - vot see on osa, mis mulle üldse ei meeldi ning vihkan seda hetkel enam kui miskit muud - NOHU! Mingi eriti nõme ja räme tõbi - ma ei nimetaks seda isegi haiguseks, sest ka rasedus pidi olema kuskil kasutusel kui haigus :)) Tõbi - tõbi, mis käib külast külla ja õhust ninna! Kui kukud seda kohe ravima, siis pole lootustki sellega vähem kui 7 päevaga ühele poole saada, aga kui jätad selle nohu looduse teha, siis ülla ülla - nädalaga lännu! ;) See on siis tõbi, mida ei võta ei püssirohi ega ka Sudafed või Actifed - need lihtsalt annavad sulle lootust, kuid tegelikult irvitavad nad sulle selja taga ikka pihku edasi ;) Loodan, et Pakistani kliima aitab mul kiiresti sellest tõvest lahti saada ;)
Ok, aega minna oma kohale tagasi ja lasta inimestel rahulikult oma tööd edasi teha. Oih...ma ei saanudki ära minna, sest mind piirati ümber ja kukuti pärima, et kuidas mulle lend meeldib ja kas lendan nendega esimest korda jne jne....ma muidugi kiitsin hullult takka ja kiitmist väärt see lend ja teenindus ka oli - ausalt!
Niih, omal kohal tagasi...klapid peas ja unelda! Tundub, et lennuk hakkab kõrgust vähendama, sest seda on juba füüsiliselt tunda minu kõrvades tekkiva valu näol. Ai ai ai! Natuke kannatust ja asi ühel pool.
Rattad maas! Maandumine möödus Johnny Cashi vanglas antud kontserdil esitatud lugude saatel. Väljas 16 kraadi sooja - jeppii, midagi minu kõrvadele! ;) Soeeeeee! Soojem kui Eestis hetkel! :P:P:P
Lennujaamas sees, istun uue lennu väravas ja kohe kohe hakkab pardale minek. Üks kõrv on mul täitsa lukkus, teisest midagi häguselt kuulen - seega, suht mono kuulmine on mul :P Fun!

Teekond Pakistani vol 1 (Tallinn - Copenhagen)

/Kõik järgnev "Teekond Pakistani" on reisi ajal kribatud esialgu paberile, sest reisi ajal muud varianti ei olnud ja nüüd hiljem toksisin kõik selle jutu siia blogisse ümber.....HEAD LUGEMIST!


Tallinn - Copenhagen


Lend uue Estonian Airi lennukiga CRJ900 oli võrratu, nagu uue lennukiga ikka. Lõhnas veel teine uuena! Lend kestis siis ca 1,5 tundi. Kuna mul endiselt nohu, siis kartsin hirmsasti, et suren õhku tõusudel ja laskumistel valu kätte ära, mis tekib rõhu muutusest kõrvades - eriti kui veel nohu on! Aga kõige hullem õnneks ei olnud, kui välja jätta maandumine kui valu võttis siiski võimust. ÄRGE LENNAKE NOHUGA!!! - soe soovitus!
EA personal on alati mulle meeldinud - sõbralikud, toredad ja palju muud head, mida nende kohta kiitvat öelda saab. Nimelt sattusin istuma emergency exit'i juures ja vahekäigu ääres ja kui tuli turvademo tegemise aeg, siis usaldati minu kätte kõik need vidinad, mida siis inimeste ees demotakse, et kuidas midagi kasutama peab jne. Lisaks öeldi, et mina teen siis juba järgmine kord turvademot ;))
Jõudes ilusasti Copenhagen'isse, pidin pool maailma läbi kõndima, et oma pagas kätte saada. Kohvrid käes, EXITi suunas ja siis juba suund Terminali 2 - milleks kulus samapalju jalasamme kui pagasini. Seega, kõmpimist oli. Jõudsin viimaks Chek in-i, kus selgus, et olen viimane reisija, kes end registreerib....tore kuulda, kas pean nüüd jooksma hakkama või??!! :D Siiski kõndisin rahulikus tempos väravani ja valmistusin mõnusaks 6 tunniseks lennuks ;)

D-day

Niih, käes on see päev, mil tuleb istuda lennukisse ja pühkida Eestimaa jää, lumi ja vihm taldade alt, ning võtta suund Pakistani sooja päikese kätte.
Lennu ära minekuni on aega veel ca üle kahe tunni, ning tundub, et kõik asjad on pakitud, ning kaasas. Ma arvan, et kõik asjad ON kaasas! ;)
Räägiks nüüd põgusalt nendest filtritest, mis kaasa pean võtma. Need jõudsid eile Eestisse ja teada oli, et need on väikesed ning mahuvad ideaalselt kotti ära - seda öeldi Rootsist! Mis aga välja tuli?!...neid oli tükki 5 ning tüki suuruseks oli läbimõõdult 15 cm ja pikkus ca 20 cm ja kogukaal 6 kg. Ei tea küll milliseid kotte silmas peeti kuhu need ilusasti ära mahtuma pidid, kuid neid filtreid nähes tuli kassiahastus peale. Aga ära need pakkisin...kolm tükki oma reisikotti ja võtsin lisaks veel ühe koti, kuhu ülejäänud kaks ära paigutasin. Lisaks sain ka saatekirja, et need filtrid ei ole müügi eesmärgil minuga kaasas ja need peavad jõudma IHP baaslaagrisse koos minuga.
Noh....loodan, et mingeid sekeldusi sellest lisana juurde ei tule ja kõik läheb hästi!

Ega ei olegi midagi lisada...nohu on endiselt, kuid väga vähesel määral. Soovin omale ilusat lendu ;) ja kohale jõudmist ning teile siia mõnusat veebruarikuud.

Järgmine sissekanne siis juba Pakistanist!

Nääägemist ;))

Viimased ettevalmistused...

Käes on küünlakuu esimene päev. Sõiduni on jäänud kaks ja pool päeva! Kahtlemata on need viimased päevad eriti ärevad, sest mingi sisemine ärevus on tõsiselt tööle hakanud, kuid nii see tegelikult peabki olema. Imelik oleks, kui ärevust ei oleks - paneks lausa muretsema.
Kõik vajalikud dokumendid ja pass koos viisaga on käes! (suudeti ikka kaks kirjaklambrit passi lüüa - cool!  ;) ) Kõigile hädavajalikele paberitele olen oma signatuuri alla kritseldanud. Kõikidest tähtsatest dokumentidest ja paberitest tegin koopiaid (5tk igast dokumendist), et mitte mingil juhul originaal dokumenti või paberit kuhugi, kellegi võõra Muhhamedi kätte ei peaks andma. Kui kutt tahab minu dokumendiga kuhugi minna ja kontrollida, siis annan talle asjast koopia - "ole lahke, siin on koopia - tee sellega midagi!" Mõte on selles lihtsalt, et tähtsaid pabereid mitte käest ära anda ja A l l a h teab siis, kuna see ja kas see minuni üldse tagasi veel jõuab. ;)

Lõplik asjade (varustuse) nimekiri on samuti välja prinditud - ja neile on tekkinud juba osadele ette ka sõna "OK", mis tähendab, et see asi on olemas või poest muretsetud. Nimekirjas tõmban antud asja maha alles siis, kui ta kotti prantsatab. Siiani tundub, et asjad sujuvad ning muretsemiseks ei ole põhjust. ;)
Eile sain teada ka seda, et ma pean Pakistani viima ka 4 diiselmootori filtrit, sest baaslaagris olevat päris "KIIRE" nende asjadega. Miks mina? Sest vajalikud filtrid ei jõudnud õigeks ajaks (teadmata põhjustel) Rootsist Pakistani suunduva tehnikuni...nüüd on svensson seal, kuid filtreid tal kaasa võtta ei olnud, sest neid lihtsalt ei olnud ;) Nüüd olen mina ainus õlekõrs, kes need kohale toimetada saab. Seega...loodan, et need filtrid jõuavad Eestisse enne kui mina siit jalga lasen. Fingers crossed! -  Riskikuller Voff :D
Malaaria tablette hakkan siiski närima homsest ja pean veel lisaks saama karbi tablette, kuna minu käes olevast kogusest ei tule mitte kuidagi välja, sest pean neid sööma ka peale Pakistanist naasmist teatud aja (kui ei eksi, siis isegi kaks nädalat). Esialgu tundus, et neist tuleb välja, kuna tollel eestlasest mehepojal, kes hetkel Pakistanis, pidi neid olema piisavalt, et ka mulle juurde anda. KUID täna kui temaga rääkisin ja ta selle teema üles võttis, siis tuli välja, et tal on neid ikka nii täpselt kui vähegi võimalik ja mulle paraku sealt ei jätku. Oma murest andsin teada ka kohe "kodubaasi" liikmetele ja homme tegeletakse selle probleemiga ning minnakse doktori käest neid juurde lunimas ;)
No nii ongi tegelikult, et asjad ei saagi alati normaalselt kulmineeruda....mingi kala peab ikka alati sisse tulema. See teebki asja põnevaks! ;)

Ja eriti nõme on tegelikult veel see, et üks nohupoiss on mulle külla tulnud. No kus ta kurat oli terve jaanuarikuu???? Ei...ta ikka tuleb siis, kui teda kõige vähem vaja on.....seega, nüüd on vaja veel võidelda pisikese nohuga, kuid alternatiivmeditsiini võtted (küülauk ninna, kuum jalavann, pärnaõie-mee-sidruni ja ingveri tee) TÖÖTAVAD ja tänan neid, kes mulle häid nippe soovitanud on!

Valmistume siis endiselt edasi....ei ole palju jäänud!!!!!!

10 days left...

No niiiii.....eile sai siis ühendust võetud Pakistanis oleva IHP laagri praeguse Team Leaderiga. Tegemist siis põhjamaa mehega, kelles voolab viikingite või siis trollide veri. Nimelt, kutt on norrakas ja nimeks tal Arne. Saatsin talle oma CV, mida ta soovis selleks, et vähe rohkem teada saada, kes olen, mida oskan jne jne. Noh...minu CV-st võis ta vaid välja lugeda, et olen täisvereline demineerija - kas on see nüüd hea või mitte, kuid see ei omagi mitte mingit tähtsust, SEST ega humanitaar-missioonidel käijad ei töötagi kõik täiskohaga missiooni-inimestena. Nende inimeste taustad ja proffessioonid on nii seinast seina ja kirjud kui issanda loomaed.
Igal juhul, härra "Troll" tundus toreda, asjaliku mehepojana, kellel oli olemas nii naljasoon ja huumorimeel. Härra siis uuris, et kas mul on pass juba Pakistani viisaga rikutud, kuidas lendan, milline on minu lennuplaan ja soovis saada turvatestide sertifikaate ja passikoopiaid. Ütlesin, et kurat seda teab kus minu pass on (kuid hiljem sain teada, et see on endiselt Rootsis) ja lendan siiski, veel ühtedeks lennuvahenditeks nimetatud, lennukitega ning saatsin oma jutu kinnituseks ka oma lennuplaanid ;)

Endiselt on mul dilemma, milline fotokaamera kaasa võtta, kuid ilmselgelt on see pseudoprobleem kõige muu kõrval, mis on oluliselt tähtsamad ja olulisemad asjad selle missioonisõidu juures.

Eelnevas postituses mainisin soovituslikku nimekirja asjadest, mis võiks kaasa võtta....muidugi jäid sealt välja sellised asjad nagu jooksutossud, sest baaslaagris sees on tehtud mõnus "krossirada", kus oma "tartu isetormajatega" mõnusasti jooksusammu sahistada saab :D

Hmm....hetkel ongi vist taas uudised otsas....uued uudised juba uuel ajal ;)

Aaa....eile sain ka "kodumeeskonna" poolt kinnituse, et minu dokumentidega tegeletakse ja kõik näib toimivad ja asjad saavad ilusasti korda ning saan oma V.I.P. (very important papers) kätte! ;) good to know! ;)

Väike pildinäide, milline lounge minu veebruarikuu kodus on....

Photo: Sukkur Del Sol

Aga okas siis! ;)

13 päeva pärast kohal....

No nii...minu ära sõiduni on jäänud täpselt üks päev vähem kui kaks nädalat. Vahepeal on palju toimunud ja ära tehtud, kuid sooviks veidikene enne rääkida kogu sellest minu Pakistani minekust. 

See kõik hakkas rulluma eelmise aasta detsembri keskel, mil tuli teade, et WFP pikendab missiooni Pakistanis arvatavasti kuni 2011 aasta suveni. Seega...5 kuud on vaja eesti meestega ära katta - iga kuu üks mees! Andsin kohe ka ennast üles ja minu üllatusena helistati ja öeldi, et oled nüüd LIGHT STAND BY-s ja mis kuus ma sinna minna sooviks - "jaanuar ja märts ei saa" öeldi. Pakkusin siis aprilliks end! Kindel "JAH"-sõna pidavat tulema 2011 aasta jaanuari alguses, kui WFP teeb kindla otsuse kui pikalt missioon pikeneb. Ja nii jäingi ma ootama kindlat otsust. Teavitasin oma võimalikust minekust ka kohe oma otsest ülemust, et ta teaks sellega arvestada ning saanud ka ülemuselt nõusoleku, siis võisin olukorraga täitsa rahul olla ;)

4. jaanuaril tuli teade, et Välisministeerium on kinnitanud, et Eesti osalemine Paksitanis on pikendatud vaid 2 kuuks. Seega....jaanuar ja veebruar ainult. "Jaanuari mees" on juba teel Pakistani, kuid veebruar on vaja täita. Kellel soovi, see andku end üles. Seda ma muidugi ka kohe tegin ning päev hiljem oli minu postkastis kiri, et suure tõenäosusega olen mina see, kes veebruaris sinna sõidab. LAHE!!! Ja ei läinudki kaua, kui saingi 100% kinnituse, et mina osutusin väljavalituks ning pean oma "7 asja" kokku pakkima ja 4.veebruaril külma Eesti lume jalge alt pühkima.

Enne sõitu peab olema mul tehtud ja täidetud:

1. põhivaktsiinid (teetanus, polio, hepatiit, tüüfus)! - TEHTUD!  [Teetanuse vaktsiin oli mul juba varem tehtud, kuid kolm ülejäänud laksu sain täiega kõik õlavartesse! Pärast tahtis pea aint otsast kukkuda kui sõitma hakkas st ringi käima hakkas. :)) ]

2. vahetu ülemuse nõusolek - OLEMAS!

3. korralik inglise keele valdamine - ei ole siiani hätta jäänud, seega OLEMAS!

4. läbitud ÜRO turvatestid (Basic ja Advanced Security in the Field [BSITF ja ASITF] - TEHTUD! (PS! nende turvatestide puhul oli kummaline fenomen see, et ASITF test (http://dss.un.org/asitf/) töötas vaid Google Chrome interneti browseris ja BSITF (http://dss.un.org/bsitf/) vaid Internet Exploreris. Miks nii??...kurat seda teab! Testid on pikad ja kummagi testi läbimiseks kulus mul ca 4 tundi.

5. läbi loetud ja alla kirjutatud IHP käitumiskoodeks missioonil - LOETUD JA ALLA KIRJUTATUD!
6. missioonisoov ja vastupidavus - muidugi OLEMAS!

Eelpool välja toodud punktid täidetud, tuli kohe kraesse mõningad muud toiminguid, mis tuli suhteliselt kiiresti ära teha. 

Pakistani viisa - viisataotluse blankett (http://www.pakistanembassy.se/forms/htmls/visappl.htm) ära täita, sellega Välisministeeriumisse minna, lisaks anda oma pass ja kaks passipilti, mis lennutatakse Rootsi, kus siis pass nö ära rikutakse ja edaspidi võin ma selle passiga suu puhtaks pühkida kui tahan näiteks Iisraeli minna ja keegi ei garanteeri, et jänkid mind keerama ja väänama ei hakka kui nende piiril näitan passi, kus Pakistani viisa sees :)) Alguses mõtlesin kohe, et lasen kiirelt ära teha uue passi, et olemasolevat ära rikkuma ei pea, aga noh...olemasolev kehtib kõigest 2012 aasta augustini...seega....savi sellega. Kui vaja veel mujale minna peale seda, siis saan teha vajadusel uue passi. 

Hetkel siis minu pass asub ei tea kus...kas endiselt Rootsi kuningriigis või on tagasi Eesti Välisministeeriumis - pole õrna aimugi, aga küll antakse teada kui kohal on ;)

Lennupiletid (Karachi-Sukkur-Karachi) -  need pidin ise krediitkaardiga ostma http://www.piac.com.pk/ ja see oli suht kummaline toiming. Olen ennegi netist lennupileteid bronneerinud, kuid see kogemus oli midagi uut...aga noh....broneering on mul ilusasti olemas ja raha ka arvelt broneeritud. Ei tohiks nagu muret rohkem sellega olla! Antud krediitkaart, millega broneeringu teostasin peab mul aga reisil kaasas olema, sest see pidavat olema ainus dokument, mis garanteerib mulle pääsu lennukile. Kummaline? eh...aga seal riigis on palju asju teist moodi.

Malaaria tabletid - sain siis kolm karpi tablette, mida ma peaksin hakkama krõmpsutama veebruari esimesest päevast ja nii iga seal oldud päev ja peale reisigi mingi periood. Pole varem neid tablette kugistanud - olen kuulnud, et see pidavat ka iiveldust tekitama :S eks näis...eks see ole ikka parem, kui mitte mingit kaitset pole.

Vahepeal olen suhelnud härraga, kes on hetkel Pakistanis, uurinud-puurinud igasugu asju, mis mind huvitas. Kindlasti hoian temaga veel sidet, et täpsustavaid küsimusi küsida. Lisaks olen suhelnud ja palju vajalikku infot saanud eelmisel aastal Pakistanis käinud mehelt. Tema sõnul võiks sinna sõita vapsee kaks kätt taskus, sest kõik vajalik on seal baaslaagris kohapeal olemas, aga siiski....midagi peaks ju ikkagi oma kotti ka panema, et ei jääks rumal mulje :D

Soovituslik nimekiri: 

Pass (kehtiv) ja lisa passipildid (viisa), ID; Vaktsineerimispass; Juhiluba; Kindlustus (tehtud ja olemas!); Kõikide dokumentide koopiad (X5); Valuuta ($ väikestes kupüürides), krediitkaart; Seljakott (käsipagas); Päikeseprillid; Taskulamp; Pesuvahendid; Esmaabikomplekt, ravimid sudafed, valuvaigistid jne; Digikaamera; Õmbluskomplekt; GPS, varuakud; Taskunuga; Mobiil +lisaaku+kõrvaklapid, laadijad; Putukatõrje; Ajutiselt välisriigis viibimise reg välismin kodulehel; Hambaarstil käinud (ok!); ID kaardilugeja; Lennupiletid; Malaaria tabletid 36tk; EDRT Vest; Kindad; Taskusõnaraamat; ....

Siia lisandub kindlasti veel asju, mida ei hakka siinkohal välja tooma.

PS! Kindlasti on vaja üles kirjutada (telefonis, paberil, mälupulgal, arvutis ja kus iganes veel) kõik vajalikud kontaktid ja numbrid ning aadressid. Sama kehtib ka kõikide dokumentide osas....kõigist vähemalt 5 koopiat, lisaks hea kui nad oleksid ka digitaalselt kuskil mälupulgal, arvutis jne.

Nüüd on vaid ära vaja oodata kui WFP saadab mulle "Security Clearance" ja "Letter of Undertaking" (et ma töötan WFP heaks) ja lisaks Välisministeeriumist pass koos viisaga ning kaaskiri, kus öeldakse, et ma lähen humanitaar-missioonile. Ning samuti ka lennupiletid TLN - CPH - DOH - KHI ning tuldud teed tagasi. ;) [Lendan järgmiselt: Tallinn - Kopenhaagen - Katarr - Karachi - Sukkur]

Lennata mulle meeldib..seega see 4 ümberistumisega lennureis ei tohiks mulle meelehärmi tekitada - tuleb põnev. Eriti see viimane osa Karachist (KHI) Sukkuri (SKZ), sest seal pidavat lennukid lendama nagu "A l l a h" soovib või tahab :) Nali naljaks, kuid täpselt nii ongi.

Kokku on lennumiile (linnu-lennult), mis tuleb mul erinevate lennufirma lennukitega läbida umbes 4578 ja sama palju ka tagasilendedel....Kokku: 9156 lennumiili.

Egas midagi....13 päeva pärast peaksin ma olema Pakistanis juba kohal. Need viimased kaks nädalat mööduvad mul kindlasti väikese värina saatel, mis on suht normaalne nähtus ;) Aga fakt on see, et olen 101% aktsepteerinud seda, et ma sinna lähen ja tean, miks ma sinna lähen! 

Praegu jäängi siis ootama järgmist nädalat, kus peaksid teatud paberid ja dokumendid minuni lõpuks jõudma ja siis võib juba vähe rahulikumalt asja võtta. Lisaks viin ennast kurssi islami kultuuriga, nende kommetega ja muude reeglitega, mille vastu väga eksida ei taha ja ei tohi! - sellega minimaliseerin tulevat "kultuurishokki" ;)

Ja mul on ka väike dilemma - kuna olen väikest viisi "fotopede", siis suurimaks küsimuseks on mul see, kas võtta kaasa oma suur peegelkaamera või laenata kelleltki väikese ja hea ning kiire "seebika"?! hmm...pean veel kaaluma ja raalima seda asja.

Hetkel aga kõik....uued jutud...uutel päevadel ;) 

PS! kõik, kes soovivad minuga veebruarikuu jooksul ühendust pidada, saavad seda teha Skype-i teel ja minu kasutaja nimi on vova_eod või meili teel vova.zabell@gmail.com

Et siis miks, kuna ja kuhu???

Ei...see ei ole nali. Jah...Voff läheb Pakistani ja viibib külmast põhjamaa talvest eemal tervelt kuu aega.

Ei teagi, kas nutta või naerda või hoopiski midagi kolmandat. Keegi kindlasti nutab, keegi kindlasti hõõrub käsi ja naerab või on õnnelik. Üks õnnelik olen kindlasti mina ISE.

Mida ma sinna otsin?? Hmm....eks ikka kogemusi, elutarkust koguma ja muidugi ka seda, et saan siit rutiinsest elust veidikenegi eemale.

Aga mida ikkagi ma sinna tegema lähen?? Kindlasti ei lähe ma sinna fotojahile!! Kuigi tahaks. :D...aga tegelikult, noo....lähen teen tööd väheke! :) ok..see vastus kindlasti ei rahulda mitte kedagi. Ei lähe ma sinna demineerima - jepiiii....plaksutage nüüd KÕIK need, kes seda kartsid :D saate väheke rahulikumalt hingata ;)

Maailma turvatuim sanatoorium (IHP baaslaager) "SukkurDelSol" kutsus mind rohkem kui kuuks ajaks füüsiselt aktiivselt aega veetma üldiselt mõnusas ja sõbralikus moslemiriigis. :)) Lähen sinna EDRT (Estonian Disaster Relief Team) liikmena.

Kuna mul oli kõrini siinmaistest lumehangedest, pakasest ning ma ihkan tohutult päikest ja toredat rahvusvahelist seltskonda, kasutasin seda võimalust ja kandideerisin sellele kohale...ja näed...SAINGI! Olen siis see kuu aega seal baaslaagri tehnik. Katsun vähemalt olla , sest see ongi minu ülesanne seal.:) ja kindlasti hoian "Eesti lippu" kõrgel ja annan endast parima.

Ära sõidan ma 4.veebruaril ja tagasi kodumaa pinnale astun 9.märtsil. Seega...sõbrapäev, Vabariigi aastapäev ja oma 30. juubeli veedan ma kodust kaugel. Jaa...oh naised....ka naistepäeval ei ole mind Eestis - too bad :))

Kuhu ma täpsemalt sõidan?? Sõidan Sukkuri linna, kus siis asub IHP (International Humanitarian Partnership) baaslaager, mida juhib siis WFP (World Food Program).

Hetkel aitab infost....ei taha teid infoga üle ka uputada....iga asi - omal ajal! ;) seega...keep in touch!